Võistluskoerte ettevalmistusest

Aivo Oblikas

Avaldaks natuke omi mõtteid teemal koerajuht – koer – võistlus. Kindalsti ei kandideeri need mõtted absoluutsele tõele, aga ma vähemalt loodan, et tekitavad inimestes mõtteid, mis ehk arendab siinset koeraspordi taset.

Mis asi on võistlus? Soovin antud artiklis arendada mõtet suunal koerajuht – koer – võistlus. Kui seletada see kolmest sõnast koosnev rida lahti, siis mina mõistaks seda selliselt, et on koerajuht, kellel meeldib koera koolitada ning ta tahaks selle koeraga võistelda. Võistleda on aga omakorda selline ilus eestikeelne sõna , mis võiks tähendada, et ma tahan teistega omi võimeid võrrelda ning võita. Kui ma olen oma koera koolitanud ning tahan teada, kas ta oskab kõike hästi ning soovin teda testida, siis ma lähen temaga eksamile ning saan teada, kui hea ta on ja mida ta oskab. Kui ma aga kasutan juba sõna võistlus, siis oleks ju suhteliselt ajuvaba mõelda, et ma lähen võistlema selleks, et kaotada või selleks, et korraldajate rahakotti täita. Kõlab ju loogiliselt. Mulle on kõrvalt vaadates jäänud ka mulje, et väga paljud võistlustel osalejad täna tegelikult osalevadki selleks võistlustel, et võistelda ning võita. Selles valguses tundub mulle aga, et tehakse väga palju vigu ning töötatakse tervikule vastu. Või teisisõnu öeldes tahtmine oleks võistleda, aga teod on suunatud hoopis muus suunas. Kui ma mõtlen, et ma tahan võistelda, siis siit hakkabki mõttelõng jooksma. Mis on siis õige ja mis vale.

Kutsikas on kõige alus. Võttes kutsikat astutakse kohe alguses väga suur samm suunal, kas ma tahan võistelda ja võita või tahan lihtsalt korraldajate rahakotti täita ja kaotada. Igal kutsikal on antud geenidega kaasa teatud võimed ja närvisüsteem. See on suuresti see määraja, mis paneb paika hilisema tee pikkuse. Kui koeral on looduse poolt antud hea saagiinstinkt, siis on vaja teha ainult tööd suunal, et ta oskaks seda kasutada ning samuti mõelda, kuidas seda enda kasuks tööle panna. Kui koera saagiinstinkt on keskpärane või alla selle, siis tuleb tegeleda selle arendamisega. Kui nüüd mõelda ajafaktorile, siis peaks juba esimese klassi laps aru saama, et kui järgmiseks päevaks on vaja õppida matemaatikat ja eesti keelt, siis jõuab kiiremini õpitud, kui siis kui lisaks eelnevatele on vaja õppida veel loodusõpetust. Kõrvalt vaadates tundub, et paljud võistleda soovijad ei saa sellest loogikast päris hästi aru kahjuks. Nagu eelnevalt öeldud, et ole saagiinstinkt mitte ainus parameeter, kuid siiski üks peamisi. Paraku kuulub vajalikku paketti veel hulk näitajaid nagu enesekindlus, närvikava stabiilsus jne – jne. Mida paremad on need loetletud eeldused seda parem on alustamise hüppelaud. Koeraga kelle kohta võib kasutada väljendit “käib küll” või “pole viga” ei jõua just kõrgematele kohtadele. Pean siinkohal taaskord tõdema, et vanarahvas on öelnud vägagi targalt: s..ast saia ei saa.

Otsustades nüüd nii öelda kutsika valiku ära, on tegelikult väga oluline rõhk kasvatajal. Kuivõrd kutsikas saabub uue omaniku perre alles 6–8 nädalaselt, siis kahjuks on selleks ajaks juba väga palju koera käitumismalle kasvataja juures kujundatud. Ehk kui kasvataja on rumal ja küündimatu, siis oskab ta ka heade eeldustega kustika ära rikkuda. Seetõttu on hästi oluline jälgida kelle käest ja kust see kutsikas võetakse ning hoida kätt pulsil. Oluline roll on sellel, kas kasvataja on osanud kutsikaga algusest peale tema instinkte ja käitumismalle arendada, teda sotsialiseerida ja õpetada inimesele orienteeruma. Esimeste elunädalate roll on märamatult suur.

Ja siis algab töö. Nüüd, kui kutsikas koju saabub, siis tegelikult on kõik kinni eesmärkidest. Kui on soov selle koeraga kunagi omal alal Eestis suurvõistlus võita, lihtsalt heal tasemel võistelda või näiteks MM-l hästi osaleda, siis tegelikult hakkabki kohe töö selles suunas. Tegelikult tuleks teha kohe tegevusplaan nö. näiteks neljaks aastaks, mil soovitakse MM-le minna või kõrgemas klassis Eestis võistlema hakata. Mina näiteks tegin nii ja tean, et see on ka mujal maailmas tippvõistlejate juures üsna tavapärane. See tegevusplaan koosneb pikema ja lühemaajalistest eesmärkidest, mis lõppkokkuvõttes tipnevad peamisega. See on nagu trepp mäe otsa, kus alt astuma hakates kohe tead, kui pikk maa minna on ning seetõttu ei raiska kohe kogu energiat esimese kolmandiku peale ära, et pärast poole pealt hing kinni alla tagasi vantsida. Vaadates kõrvalt meie koeraspordis toimuvat, siis kahjuks peab tõdema, et täpselt nii see meil suures osa toimub. Üsna tavapärane on see, et algselt õpetatakse kiiresti koer nö. “tubliks”, sest nii lahe on kohe au ja hiilgust maitsta ning võimalusel mingil külavõistlusel kõige madalamas astmes kohe karikas koju tuua. Esimene koju toodud karikas aga on nii lahe, sest kõik sõpsid ju imetlevad ning nii äge on võita. Siis lööbki karika hiilgus pea mõistusest tühjaks ning käiakse madalamas astmes veel viis võistlust läbi oma noore koeraga ning võidetakse veel karikaid. Kõik oleks muidu lahe, aga kahjuks sellise sammuga võib tuleviku suuremad võidud ära unustada. Noore, suhtlelisalt veel nõrgalt kinnitstunud sooritused saavad sellise käitumisega vägagi lihtsalt mõjutatud ning tekivad käitumismallid, mis hiljem enam särada ei võimalda. Selliselt esile kerkinud koerad kaovadki areenilt peale aastat – kahte ehk tegelikult enne tõelisi võite. Koera treenimist suurte eesmärkide nimel võib võrrelda auto joonistamisega. Alguses joonistad piirjooned ning kui need on piisavalt tugevalt üle käidud, siis hakkad vaikselt värvima sisu. Kui nüüd need piirjooned on liiga tuhmid, siis võid lihtsalt neist üle minna, kui joonistasin aga sõiduauto, siis hiljem kasutades kui tahes eredaid värve sa temast veoautot enam ei kujunda. Teisisõnu peab kohe algusest peale luues eesmärke ning vaheeesmärke mõtlema selle peale, milline ideaalis üks sooritus peaks välja nägema. Koeraspordis on võtmesõnaks kiirus ja täpsus. See tähendabki seda, et kohe algusest peale tuleb koera koolitus selliselt ülesse ehitada, et harjutustes oleks täpsus ning vajalik energia ja instinkti tase ning pinge, mis looks võimalused kiireks soorituseks. Kui ehitada harjutus ülesse lihtsalt selle peale, et tühja kõhuga noor koer jookseb kiirelt juustutüki peale ning vahetevahel seda korrates veendute, et kõik on ok, siis ühel päeval saabub seis, kus koer ei ole enam nii noor ja entusiastlik, võimalik, et ilm on natuke palav ja juustutükk pole ka enam nii ahvatlev. Kui siis avastate, et koer on “järsku“ muutunud aeglaseks, siis on tagasi algusesse minek väga raske või pea võimatu. Sisuliselt olite joonistanud täpselt sellise auto ning alles nüüd teda ära värvides avastasite, et se pole üldse see auto, mida te oleks värvitult näha tahtnud.

Rada mäe alt tippu peab olema süsteemne. Õige käitumine oleks selline, et koerale ehitatakse esialgselt ülesse meeleolu ning siis erinevad harjutused ning nendega kaasnevad meeleolud, energiatasemed ning ka täpsus ning kiirus sellest lähtuvalt. Nüüd, kui pilt on hea ning koer on juba piisavalt vana ning näha, et ka kindel oma soorituses, alles siis minnakse kuhugi madalamasse astmesse proovima. Täiesti vabalt võib see toimuda 2-3aastase koeraga. Kuna tegelikult on selleks ajaks koer juba päris valmis, siis sealt edasiliikumine kõrgematesse astmetesse ei saa olema enam väga aeganõudev ning seetõttu pole muret ka sellega, et koer liiga vana on. Muidugi vanus on selles mõttes lahe teema. Et minu mõte ei seisne mitte selles, et laseme koeral kasvada 3 aastseks ja siis läheme üritama. Töö peab algama ikka kohe 2–3 kuuse kutsikaga ning kestma kogu aeg (ning seda tegelikult kõikidel suundadel, mis vajalikud on: jälg , kuulekus, kaitse jne). Kui koer on enam vähem valmis alles 5–6 aastaseks saades, siis enam ju võistlemiseks nagu aega ei jäägi. Koer peab ikka valmis olema kuskil maksimum 4 aastaseks saades. Ma ilmselgelt vaidlen vastu ja ei ole nõus nendega, kes väidavad, et enne 7-8 kuud pole mõtet suurt midagi teha, kuna koer on alles kutsikas. See on kõige suurem karuteene, mis üldse teha saab. Selle esimese 7-8 kuuga paneb koer endale tegelikult väga suures osas käitumismallid (intinkti kasutamine, energia kagumine, erinevate käskude täitmine) paika ning nende hilisem murdmine saab olema raske. Koeral teatud mõttes kujuneb mälupilt omanikuga koos tegutsemisest ja kui selles sisaldub mängu, sikutamist, võitlust, kõrge energia, rahunemine erinevate instinktide kasutamine jne. siis on palju võidetud. Ega ju see koer ei ole 8 kuuni omaette puuris, te ju ikka suhtlete temaga ning selle igapäevase suhtluse raames ongi suhteliselt passiivne tegevus sedavõrd ülekaalus, et koer harjubki niimoodi teiega käituma. Okei, võiks ju teha nii, et koer ongi 8 kuuni puuris ja siis võttes ta aedikust hakkate ehitama. Paraku jääb nii kaua aedikus olnud koer aga sotsiaalselt ebakindlaks ning hiljem on teda väga raske ühiskonda kohandada.

Liikudes koeraga samm-sammult eesmärgi suunas on kasulik hoida silmi lahti ning kuulata nõuandeid. Samas ei tohi aga kinnisilmi iga nõuande peale kohe käitumist muuta. Mitte keegi ei tunne nii hästi sinu koera, kui sina ise. Sellest lähtuvalt tulebki analüüsida nende nõuannete sobivust koeraga ning tema treeningmetoodikaga.

Oluline roll on koera füüsilisel ettevalmistusel. Selleks, et koer teeks kiireid sooritusi ning seda isegi pika võistluspäeva jooksul on oluline, et lisaks väljakujunenud mälupildile oleks ta ka füüsiliselt selleks võimeline. Sellest lähtuvalt on hästi oluline koera füüsiline ettevalmistus. Oma osa on kindlasti füüsilistel treeningutel. See võib olla kas lihtsalt pikemad jalutuskäigud või rattaga sõitmine, ujumine, mäkkejooksud või canicross. Ilmselge on see, et koer kes suudab füüsiliselt rohkem tänu vastupidavusele suudab ka teha pikema ja raske võistluse paremini. Uuringud on isegi näidanud seda, et koer kellel on hea füüsiline vastupidavus suudab isegi jälge ajada intensiivsemalt ning kauem, kui kehvema ettevalmistusega koer, kuigi näiliselt jälje ajamisega ei kaasne mingit erilist füüsilist koormust. Kui tahad saada koeralt häid ja kiireid aporti toomisi, siis peab tal olema see see kiirus ja plahvatus, mida tahad näha soorituses. Nii ehk naa on sooritus koera võimetest alati aeglasem. Kui nüüd võimed on kehvad , siis siit võib järeldada, kui kehv on sooritus ise.

Tervis on kõige alus. Eraldi mainimist väärib kindlasti koera tervis. Kui nüüd treenida koera 3-4 aastat ning siis ilmnevad terviseprobleemid, siis on raisatud väga palju aega ja raha tühja ehk teisisõnu just siis kui saaks vilju hakata maitsma tuleb sein ette. Selleks, et seda välistada on vaja kohe algusest peale mõelda koera tervise peale. Treenida koera eesmärgiga kuhugi kõrgemale jõuda tuleb kindlasti mõelda ka taastumise peale ning igal juhul tagada koerale puhkust ning soovitavalt ka massaazi. Väga oluline on koera soojendamine enne harjutusi. Ükskõiks, kas tegemist on varrukatrenni ja näiliselt sooja ilma või lihtsate hüpetega, koera on igal juhul vaja soojendada. Siin on lihtne tuua võrdlus inimesega. Kui te tõusete kontorilaua tagant ning peate joonelt minema stardijoonele, siis peale spurti te kas lõhute mõne lihase või liigese või siis peate järgneval päeval põdema lihasevalu, mis kaasnes liiga äkilise liigutamisega. Täpselt sama tähtis on peale treeningut koera mahajahutamisel. Igal juhul tuleks vältida selliseid asju nagu jooks asfaldil, hüpped märjast libedal rohul või talvel. Täielikuks lotoks koera tervisega võib nimetada seda, kui harjutada koeraga talvel õues barjääri. Esiteks on koera lihas kindlasti külmem, teiseks on äratõukel libisemise oht väga suur ning sellest lähtuvalt trauma oht määramatu.

Võistluseelne planeerimine. Ma mõistan, et antud teemal võiks kirjutada lehekülgede kaupa, kuid katsun siiski mingit piiri pidada ning seletan lahti ka natuke võistluseelset planeerimist ning treenimist ning siis tõmban joone alla. Valmistudes suuremateks võistlusteks tuleb kindlasti koostada endale treeningplaan. See tähendab mõelda läbi rohkem ja vähem probleemsed elemendid ning koostada 2-3 kuud enne võistlust plaan, mida kui palju ning kui tihedalt teha. Koera treening peab olema rütmitatud. See tähendab et võib teha väga intensiivseid 4–6 päeva kestvaid tsükleid, kus koer saab mitu trenni päevas. Sellele peab järgnema kindlasti puhkeperiood mõned päevad, kus treeningud pea puuduvad või on väga nõrgal koormusel. See annab koerale võimaluse arenemiseks järgmisele tasemele. Ka inimeste spordis on selline rütmitamine väga levinud. Kõrge koormusega töötavad lihased arenevad, siis vajavad nad taastumist, et jälle edasi areneda. Kui ei ole ette planeerinud, siis võib mõn asi ununeda sootuks ning teisalt võib enne võistlusi tekkida tunne, et see ja teine asi on poolik ning sisuliselt treenida koer enne võistlusi üle. Ilma plaanita on lihtne tekkima olukord, et justkui paar kuud enen võistlust on kõik okei, nüüd hakkad treenima ning siis mõned nädalad enne võistlust avastad, et oih ma ei ole neid asju ju üldse teinudki (või piisavalt teinud), siis hakkad intensiivsemalt tegema ning avastad, et mingid asjad hakkavad lagunema, teed veel rohkem ja jõuad punkti, kus enne võistlust on koer omadega täiesti läbi ja sinu vaimne energia on ka otsakorral. Mitte andes piisavalt puhkust ei jõua koer ei füüsiliselt ega ka vaimselt enam võistelda. Koera treening enne suurt võistlust peab liikuma selles suunas, et siusliselt nädal enne võislust on kõik valmis. Viimane nädal on ainult meeleolu häälestamine. Sellega pannakse sisuliselt kirss tordi peale. Mitte mingil juhul ei tohi astuda sellisesse ämbrisse, et viimasel treeningul, nagu näiteks ametlik treening või platsi proovimine enne võistlust, hakatakse kogu skeemi läbi tegema või elemente treenima. Ühest küljest koer väsib, teisest küljest on suur oht, et avastades mingi juhusliku vea hakkad sellega tegelema ning kokkuvõttes rikud ära nii selle elemendi, millega tegelesid, kui ka kogu häälestuse. Koeral aga ei kujune mitte võistlusteks soodsat häälestust, vaid teatav vastumeelsus. Kui tuleb välja mingi juhuslik viga, siis las ta olla, parem veel kui ei teegi neid elemente, millega võiks juhuslikkus vahele tulla.

Nagu öeldud võiks veel päris pikalt rääkida erinevate alade häälestusest ning treeningute rütmitamisest, aga sel juhul läheks kogu tekst juba väga pikale. Antud juhul tõin välja peamised valupunktid , mille osas näen päevast päeva möödalaskmisi ning ei jõua ära imestada, miks inimesed räägivad koerasprodist ja võistlemisest ja tegelikkuses sellele täiega vastu töötavad.