Kuidas valida kutsikat koeraspordi harrastamiseks?

Aivo Oblikas & Mari Ojarand

Kui rääkida kutsika valimisest, siis tuleks ennekõike lähtuda eesmärkidest ning tegevusplaanidest. Tuleb hästi läbi mõelda, milleks üldse koera soovitakse võtta. Sellest saavad täna enamik inimesi hästi aru, et kui käia koeraga koolis ning õpetada talle enda reegleid ja käske-keelde, siis on elu koeraga mugavam ja sisaldab vähem stressi. Sellest lähtuvalt koolitavad päris paljud inimesed oma koeri ja käivad erinevate treenerite juures oskusi lihvimas. Tänases Eestis ongi üsnagi omamoodi küsimus see, et millisest piirist lõpeb lihtsalt hea sõbra koolitamine ning millisest hetkest algab nö. koerasport.

Kas see on sport, kui koolitatakse koerale kuuletumist ja sellega koos omandatakse KK (kuulekuskoolituse) peamised elemendid ning seejärel soovitakse oma oskusi proovile panna ja minnakse kuhugi eksamile? Käesolevat artiklit kirjutades ei ole sellist koera silmas peetud. See artikkel räägib kutsikast, kellega hakatakse juba pisikesest peale tegema sihipärast trenni ning kaugem eesmärk on võistlemine. Kusjuures see võistlemine ei pea tingimata olema MM, vaid ka Eesti MV või punktivõistlustel punktide taga ajamine võiks olla täiesti piisav eesmärk. Igal juhul läheb sportkoera mudeli alla selline koer, kellega tema omanik teeb iga nädal süsteemselt trenni, soovides ühel päeval mitte lihtsalt eksamile proovima minna, vaid võistelda ning ka võita. Selles artiklis käsitletakse kutsika valimist teenistuskoerte alade jaoks, kuid teatud mööndustega kehtib siin kirjutatu ka mitmete teiste koeraspordialade kohta.

Kui eesmärgiks on võistlemine (ehk osalemine rohkem kui kahel-kolmel võistlusel) ning on soov ka võita ning mõni karikas kamina peale saada, siis määrab valitava kutsika materjal tõeliselt palju. Sportkoera blogis on ridamisi artikleid, kus käsitletakse koeramaterjali eeliseid, mis tulevad võistlusplatsil kasuks, ning puudusi, mis võimalusi rikuvad. Lugeda võiks näiteks järgmisi kirjutisi:
http://sportkoer.blogspot.com/2012/02/koerametarjalist-eksamitest-hindamisest.html
http://sportkoer.blogspot.com/2012/02/koerametarjalist-eksamitest-hindamisest_03.html
http://sportkoer.blogspot.com/2012/02/koeramaterjalist-eksamitest-hindamisest.html.

Kuidas siis leida soovitud kutsikat ning kuidas teha valikut? Alustada tuleks nö. soovitud vere ja vanemate otsimisega. Koolituspoolel saavutatud tulemuste järgi on võimalik saada üksjagu infot koerte väärtuse kohta. Soovides kutsikat teatud spordialaga (näiteks IPO-ga) tegelemiseks, tuleks vaadata selliseid pesakondi, kus vanematel ja ka eelnevates generatsioonides esinevatel koertel on sama ala tulemusi (toodud näite puhul saab lisaks arvestada ka teistel teenistuskoerte aladel saadud tulemusi ja reaalset tööd näiteks politseis, piirivalves vms, kuid nende nüansside kirjeldamine läheks käesolevas artiklis liiga pikaks). Paljud kutsikahuvilised uurivad pesakonna vanemate koolitustulemusi ja alustuseks on see täiesti õige, kuna kindlasti ei soovitaks võtta kutsikat sellistelt vanematelt, kellel endal ja kelle esivanematel koolitustulemused kas puuduvad või on need nö. koeramaterjali suhtes vähemnõudlikelt aladelt (SK, agility). Kahjuks ei ole harvad juhused, kus kasvatajad väidavad, et sellisele kirjeldusele vastavas pesakonnas on tegemist IPO jaoks hästi sobivate kutsikatega ja esivanemate tulemuste puudumine on põhjustatud sellest, et nende omanikel ei olnud koolituse jaoks piisavalt aega, huvi, võimalusi vms. Alati ei ole selline reklaam isegi meelega eksitav, vaid tingitud sageli ka kasvataja teadmatusest, kuna ta eeldab, et kui näiteks sama tõu esindaja osaleb edukalt IPO MM-il, siis on ka tema kasvandikud samavõrra sobilikud, jättes täiesti arvestamata faktid, et liinid võivad olla väga-väga erinevad ja tema poolt aretuses kasutatavaid isendeid ei ole mitme põlvkonna vältel tööomaduste suhtes piisava nõudlikkusega testitud.

Tänapäeva internetiajastul on sugupuude esmane uurimine üsna lihtne ja oletame järgnevalt, et rohkelt koolitustulemusi sisaldavad sugupuud on leitud. Edasi läheb asi mõnevõrra keerulisemaks. Tuleb arvesse võtta, et koolitustulemuse saamist mõjutavad kaks poolt:

1. Koera kaasasündinud omadused ja tema geneetilisest taustast tulenevad võimalused
2. Koera treenimisega saavutatud ehk koerajuhi ja koolitaja oskused

Teise punkti all väljatoodu kahjuks koera järglastele ei pärandu ja kindlasti tuleb arvesse võtta tõsiasja, et paberil samana näivad koolitustulemused ei ole paraku tegelikult üks-ühele võrreldavad. Kuigi tähtede ja numbrite kombinatsioon võib olla sama ja ehk ka saadud punktid sarnased, on koeramaterjali hindamise seisukohast lähtudes tegelikult väga suur vahe, kui palju aega ja vaeva koera sellisele tasemele treenimine vajas ja millises tingimustes eksami- või võistlussooritus tehti (näiteks rahulik treeningplats vs suurvõistluste melu, aastaid koera treeninud varrukamees eksamil töötamas vs võõrad varrukamehed jms). Ka kohtunike hindamine võib paraku olla üsna erinev. Inimesed, kes on koolitusringkondades pikemat aega liikunud, on kindlasti kuulnud jutte, et mõned kohtunikud premeerivad keskpäraseid sooritusi väga kõrgete punktisummadega. See teema puudutab nii Eestis kui ka välisriikides toimuvat.

Senini sai räägitud siiski igati reaalsetest tulemustest ... paraku on neile lisaks olemas veel ka „tulemused“ - üksjagu kahinaid tekitavad juhused, kus koerale, kes on koolitusplatsidel ennast näidanud ebakindla ja keskpäraseid instinkte omavana, ilmub äkki kõrgete punktidega IPO tulemus. Sellised üleöö ilmunud kõrged tulemused tekitavad alati kahtlusi, kas koer tegelikult ka kuskil eksamil sooritamas käis või saadeti „registreerumistasu“ eest vaid tema võistlusraamat. Selliseid „eksamitel käinud“ tõutunnistusi ja võistlusraamatuid on kahjuks teatud ringkondades päris palju. Kahetsusväärne on ka see, et üldiselt sellisel juhul ei kirjutata raamatusse mitte IPO osalade punktideks mitte 72 + 71 + 74, vaid üsna tihti ka 88 + 93 + 96. Ja niimoodi tekibki maailma koer, kellel on särav koolitustulemus. Kui nüüd kutsikaotsingul juhtumisi selliste „tulemustega“ vanemad valida, siis kahjuks on tõenäosus väga väike, et kutsikast särav sportkoer kasvaks. Miks selliste pettustega tegeletakse? Tihti ei olegi jällegi siin taga katset tulevast kutsikaotsjat sihilikult petta, vaid pigem soov teatud ringkondades levinud normidele vastata ja õigustuseks sobib teadmine, et „aga teised teevad ka nii“. Näiteks on koolitustulemused paljudel teenistustõugudel vajalikud näitustel kasutusklassis osalemiseks ja näitusetiitlite kinnitamiseks. Kui koeral hakkab näitustel hästi minema, siis üsna sageli tekib mõne aja pärast soov seda koera ka aretuses kasutada ja kutsikaid reklaamides lisatakse sujuvalt juurde ka see, et nende ema või isa oli IPO-3 astmes „288 punkti koer“.

Aga kuidas siis saab teavet vanemate tegelikust ja potentsiaalselt päranduvast väärtusest? Järgnevalt mõned võimalused, kuidas kutsikahuviline saab iseseisvalt kutsika vanemate kohta adekvaatset informatsiooni hankida:

Oma silm on kuningas. Võimaluse korral tuleks ise jälgida koera reaalselt treenimas/töötamas. Kohalike koertega on see osa lihtsam, välismaistega ilmselgelt keerukam. Videomaterjali (ja veelgi enam fotodesse) tasub alati kriitilisemalt suhtuda, eriti siis, kui sellel ei ole näha mitte terviklikku sooritust, vaid on kokku pandud üksikud hästi õnnestunud lõigud (ei ole võimalik teada saada, mida tehti koeraga enne või pärast seda filmil kujutatud lõiku ja kas filmida oli vaja 1 või 10 korda).
Jälgida koera võistlusolukorras. Näiteks MM-il või muul võistlusel koera vaadates tuleks tähelepanu pöörata võimalikult suurele hulgale detailidele ja lõikudele, mitte vaid saadud punktidele ja kohale (detailid on kaitsesoorituses näiteks koera ümberlülituskiirus; kuulekusse alla lülitumise kiirus ja puhtus; närvilisus-rahulikkus jne, samuti võimalusel jälgida koera enne sooritusele minekut jms)
Koeral on juba varasematest paaritusest järglasi ja juhul kui uue paarituse puhul on kasutatud samasid liine, võib eeldada, et tulemus on samuti paljuski sarnane.
Uurides huvipakkuvate koerte sugulaste tulemusi, videoid, treeninguid, võistlussooritusi. Üsna tihti saab pilti selgemaks, kui uurida lisaks ka koera pesakonnakaaslasi, vanaemasid ja -isasid, vanatädisid ja -onusid jne.
Uurides, milliseid kutsikavalikuid on teinud ennast juba koerasportlastena tõestanud inimesed. Ehk kui mitmed selgelt spordile orienteeritud ja eelmiste koertega häid tulemusi saavutanud inimesed usaldavad mingit „verd“, siis tõenäoliselt on sellel ka põhjus.

Siiani kirjeldatu käsitles loogikat, mille põhjal on igal kutsikahuvilisel võimalik iseseisvalt eeltööd teha ja kitsendada oma valik mingite konkreetsete paarituste peale, kust võiks saada teatud iseloomu- ja füüsiliste omadustega koera. Aretuses on loomulikult alati risk, et 1+1 ei võrdu 2, aga siiski on tõenäosus õnnestuda oluliselt suurem, kui spordiga tegelemiseks võeta keskpäraste koerte järeletulijat.

Järgmine oluline etapp on leida asjatundlik inimene või inimesed, kellega oma valikuid arutada ja kellelt vajalikku lisainfot saada. Asjatundlikkuse kriteeriumiks võiks võtta eelkõige selle, et need inimesed peaksid olema huvipakkuval koolitusalal ise edukalt võistelnud ja/või häid tulemusi saanud koeri ja koerajuhte koolitanud. Kui rääkida Eestist kutsika võtmisest, siis on aktiivselt treenivaid inimesi ja koeri tegelikult sedavõrd vähe, et aastaid nö. asja sees olnud inimesed on kindlasti puutunud kokku nende koerte või nende sugulastega/järglastega, kas neid ise treenides või nende treeninguid, seminaridel osalemist või võistlemist kõrvalt jälgides. Näiteks kui kutsikasoovijale on silma jäänud üsna kena kuulutus, kus spordi jaoks sobivatena reklaamitavate kutsikate vanematel on tehtud varrukakatsega aretuskontrollid ja saadud kõrgeid punkte kuulekuskoolituses, siis teadlik nõuandja oskab üsna tõenäoliselt kommenteerida, kas aretuskontrolliks treenimine käis nende koerte puhul lihtsalt ja loomulikult või kulus selleks aastaid ja mindi sisuliselt läbi halli kivi; kas KK-3 „võrratut“ tulemust sai see koer võistlustel stabiilselt või juhtus see vaid üks kord eksamil, kus ei olnud ühtegi pealtvaatajat. See lisainfo on tegelikult väga oluline. Edukalt koolitanud ja võistelnud inimestel on sageli kontakte ka välismaal elavate kasvatajate ja koerasportlastega ning eelnevaid kogemusi välismaalt kutsika toomisega. Soovitaja peaks oskama kutsikaotsijale erinevaid variante välja pakkuda ja põhjendada, mis on tema arvates erinevate kombinatsioonide tugevad ja nõrgad küljed. Kui valitud soovitaja väidab kaljukindlalt, et eelistada tuleb ainult ühte kindlat kennelit või paaritust (eriti kui tegemist on tema enda kasvandikega), siis soovitaks sellise nõuande juurde kindlasti lisaks ka alternatiivseid vaatenurki otsida.

Kui pesakond on välja valitud, kuidas valida pesakonnast sobiv kutsikas? Pesakonnasiseselt on teinekord kutsikate erinevused päris suured. See tähendab, et kui konkreetne pesakond on välja valitud, siis on tegelikult valikust tehtud alles pool. Vaja on leida ka just see sobiv kutsikas. Konkreetse isendi valikul peab selekteerima välja kõik nö. olulisemad valikukriteeriumid ning jätma kõrvale ebaolulised. Kui valida koera, kellega soovida hiljem sporti teha, siis ilmselgelt ei tohi võta kõige nunnumat, kõige ilusamat värvi või kõige rohkem sülle pugevat kutsikat. Need näitajad ei ole ju tegelikult üldse olulised.

Erinevatel aegadel on välja töötatud väga erinevaid katseid ja kutsikateste, mille põhjal peaks saama valida selle „õige“. Paraku on nende testidega see probleem, et jõudes kutsikate juurde suvalisel hetkel päevast, on eri kutsikatel seljataga vägagi erinev päev. Kutsikas võib olla näiteks rahulikum ja loium mitte sellepärast, et ta ongi olemuselt selline, vaid näiteks seetõttu, et 10 minutit tagasi tegi ta hullu möllu, samas kui teised magasid. Need, kes magasid paistavad aga puhanuna märksa reipamad välja. Testide juures kipub teiseks puudujäägiks olema asjaolu, et testimist tuleb teha väga täpselt ning läbiviijal peab olema suur kogemus, vastasel juhul võivad väiksemad detailid tekitada suuri vigasid.

Kutsikavalikut on võimalik teha väga hästi ka täiesti ilma testideta. Selleks tuleks mõnda aega lihtsalt kutsikatega koos olla, et näha neid tegutsemas ning suhtlemas. Tõsi, selleks, et õigesti otsustada, peab olema teatud määral kogemust. Kutsikate jälgimisel tuleks kindlasti arvesse võtta, et kutsikate karjas jooksmine on hoopis midagi muud, kui üksi tegutsemine. Kui võõras inimene siseneb ruumi ja mõtleb, et ta valib selle kutsika, kes talle kõige enne vastu jookseb, siis see võib tähendada, et esimesena jõudnu oli startides kõige lähemal või kõige vähem eelneva tegevusega hõivatud ja jooksis kiirelt, sest teised tegid sama. Võttes sama kustsika üksi suhtlema võib pilt olla hoopis teine. Mõistlik olekski tegelikult alustada kutsikatega suhtlemist ükshaaval, sest sel juhul oled sa tõesti neile võõras ning nad ei saa sinuga kohaneda nö. teiste toel. Selliselt ükshaaval suheldes jäävad kohe silma mingid seigad – kui kergelt kutsikas suhtleb, kuivõrd laseb ennast olukordadest häirida, kuivõrd avatult mängib ja kuivõrd enesekindel on. Samuti on võimalik katsetada kutsikat näiteks mingite kõvemate helide suhtes ning vaadata, kui kiirelt ta kohaneb üllatustega.

Alles siis, kui kutsikad on kõik ükshaaval tutuvumas käinud, on hea vaadelda neid rühmas tegutsemas. Ka rühmas koos müdistamine annab informatsiooni. Selles situatsioonis on hästi näha, kes on karjas enesekindlamad ja domineerivamad, millised on erinevate isendite instinktid ja energia. Samuti on hea vaadata, millised kutsikad meelsamini inimestega suhtlema tulevad ja millised pigem teisi pesakonnakaaslasi eelistavad.

Eelistada tasuks kutsikat, kes

on suurema töötahtega ehk valmis tegutsema pikemalt ja järjepidevamalt ning mitte loobuma
on inimestega kergemini kontaktis, mitte ei otsi pidevalt teistest kutsikatest tuge
on enesekindlam nii inimeste, olukordade kui ka teiste kutsikate suhtes
tuleb inimestega suhtlema, kuid läheb mõne aja pärast oma poolelijäänud muud tegevust jätkama
on kompleksivaba
mängib ja sikutab aktiivsemalt ja näitab üles suuremat huvi toidu vastu

Kui nüüd liita see pilt, mis saadi kutsikaid karjas vaadeldes, kokku kutsikatega ükshaaval suheldes saadud infole, siis tegelikult joonistuvadki juba välja favoriidid. Kindlasti tasub vestelda ka kasvatajaga ning kuulata, mida tema räägib. Mõistlik oleks oma eelistused esialgu enda teada hoida ning neutraalselt kasvataja juttu lisaks kuulata, sest siis tekib veel üks võrdluspilt juurde.

Selleks, et valida võimalikult täpselt, oleks mõistlik käia kutsikaid vaatamas vähemalt kaks korda. Kui jätta nende käikude vahele 1-2 nädalat, siis tekib hea võrdlusmaterjal ning pilt pesakonan kohta saab üsna terviklik. Sellisel juhul ei mängi ka enam nii suurt rolli see, kui puhanud või väsinud üks või teine koer külaskäigu ajal oli, sest on olemas võrdlusmaterjal kahest sõltumatust päevast.