Koerte koolitusvajadusest

Aivo Oblikas

Kui Nõukogude ajal oli kõik täpselt ette sõnastatud, sealhulgas ka vajadus koeri koolitada, siis praegu jääb see iga peremehe südametunnistusele, mida ta oma koeraga teeb. Milleks üldse koeri koolitada? Kui vanalt seda teha? Mul juba vana koer, aga rahvasuu räägib, et vanale koerale juba uusi trikke ei õpeta. Jne, jne. Need on vaid ühed näited paljude küsimuste hulgast, mis enamusel peast on läbi käinud.

Alustaksin vast koolitusvajadusest. Paljud seostavad koerte koolitamist asjaoluga, et mida rohkem koolitatud koeri, seda vähem probleeme (vähem hammustamisi jne). See on tegelikult aga ainult jäämäe tipp. Mina seostaks koerte koolitamise vajadust hoopis muuga. Hakkan pihta juba kutsika võtmisest. Enamus inimesi võtab endale kutsika mitte selleks, et saada juurde üks kuluartikkel oma igapäevasesse rahalisse eelarvesse, vaid hoopis sooviga leida endale sõber ja seltsiline. See uus pereliige peaks olema nii sõber, stressimaandaja, kui valvur või kaitsja. Temaga on seotud veel mitmeid muidki lootusi. Kui kutsikas on alguses peres, siis on kõik temast vaimustuses Võimaluse korral tegeldaks temaga hommikust õhtuni (kahjuks aga kutsikas magab palju) . Mida vanemaks saab koer, seda harvemaks jäävad aga ka need korrad, kus temale tähelepanu pööratakse. Vanemale koerale antakse vaid söök ette ning käiakse õues korra jalutamas ning sellega kooselu piirdubki. Siit ei ole raske järeldada, miks kutsikad omanikesse nii kiindunud on ning hiljem neist paljudest probleemkoerad saavad.

Kuna koer põlvneb hundist, siis on ta karjaloom. Karjas aga valitsevad karja seadused. Juhthunt on see, kes toidab, kes kiidab ja karistab ning pöörab tähelepanu. Sarnase loogika järgi otsib ka koer endale karja. Sellest ka iga koera kindel vajadus saada natukenegi tähelepanu. Kui nüüd sellest samast koerast, kellega alguses hommikust õhtuni tegeleti saab järsku lihtsalt mööbel, siis on minu arust läinud kaduma kõik need illusioonid ja lootused, mille pärast seda kutsikat kunagi võtma mindigi. Tihtipeale tekib sellisest kooselust hoopis rohkesti stressi ning pingeid, mitte aga rahu ja sõprust. Niimoodi tekivadki tegelikult probleemkoerad. Mõelge ise järele palju te tegelikult oma koeraga päevas tegelete (jättes välja aja, mil te koer rihma otsas õue lähete, ta ringi jooksma lasete ning ise naabrinaisega juttu jääte ajama – see ei ole koeraga tegelemine).

Eelnevale toetudes väidaks, et koera koolitamine ei ole mitte ainult see, kui talle on selgeks õpetatud käsklus “istu” ja “küsi”, vaid see, kui temaga regulaarselt tegeletakse ning püütakse omavahelisest suhtest midagi rohkemat kätte saada. Selliselt saab aga tihti kaks kärbest ühe hoobiga – koer saab lisaks “küsimisele” selgeks ka keerukamad käsklused (ning õpib viisakalt käituma) ning samas tekib ka koerapoolne usaldus peremehe suhtes ning kindlustunne. Ütleksin, et nüüd olete te saanud endale tegelikult sellise lõpptulemuse, mille pärast te üldse tegelikult ju kutsika võtsite. Regulaarne koera koolitamine tähendabki tegelikult seda, et koeraga tegeletakse aktiivselt ning sellega saavutatakse väga palju.

Kui teie, kes te loete praegu seda artiklit olete viibinud mõnel koerte koolitusega seotud seminaril, kus räägiti kuulekuse või jälje õpetamisest või hoopis kaitsetööst, siis olete kindlasti mõelnud, et vaevalt, et viitsin kunagi koeraga võistlema minna. Tegelikult on erinevad koolitussuunad : kuulekus, jälg, kaitse või ka näiteks agility tegelikult vaid võimalikud variandid, mis annavad võimaluse koeraga tegelemiseks. Kui kellegil on lähedal head jäljepõllud, siis on selline koera koolitusvõimalus võib – olla hoopis huvitavam, kui istu ja lama õpetamine. Koerte kaitsekoolitustreenerina võin väita, et läbi aegade umbes 1/3 minu juures käinud inimestest, kes aktiivselt koera treenisid, tegid seda tegelikult hoopis selleks, et koera paremini tundma õppida, omavahelne suhe paremaks saada ning koerale tegevust anda. Vaid väike osa tuleb trenni kindla veendumusega, et minna hiljem IPO või SchH võistlustele. Paljud inimesed on avastanud, et selline koeraga tegelemine muudab suhte loomaga palju paremaks ning samas saavutatakse ka need lootused, milleks koer võeti ja mida sai alguses mainitud.

Enamus koeraomanikke ei saa tavaliselt aru nendest fanattidest, kes rinna ette ajavad ning ütlevad, et nad valmistuvad IPO ks või põllujäljeks. Need tunduvad paljudele mõtetu ja elukauge spordialadena. Tegelikult on aga nii, et kui omanik juba tegeleb oma koeraga ning sealjuures avastab, et koer oskab juba üht-teist, siis on ju huvitav oskuste taset ka testida. Ning miks mitte selle juures ka natuke auhindu võita. Kui paljud näitustel käijad on kibestunud, et nende koer ei võida kuna jalg on kuidagi vale nurgaga või selg pole piisavalt sirge, siis võistlustel on enamus koeri võrdsed. Kõik sõltub ainult sellest, kui palju omanik on viitsinud oma koerale selgeks õpetada. Kahtlemata kõrgemal tasemel on koera kaasasündinud omadustel ka oma osa ning kõik pole enam seetõttu päris võrdsed. Kuid meie Eesti tasemel paneks ma küll enamuse koeri ühele joonele. Kui koeraga tegeleda meeldib, siis enamasti leiab sellise ala , mis koerale sobib. See on nagu inimestelgi: võitjaks võib tulla nii jooksus kui ka males, mis mõlemad on ju tegelikult spordialad.

Võtaks kogu eelneva jutu siinkohal kokku järgnevalt. Kuna algamas on jälle koeraürituste rohke suvi, siis hoidke silmad lahti ja uurige. Kui teil on võimalus mõnele seminarile või laagrisse minna ning õppida seal lähemalt tundma mõnda huvitavat koeraga seotud ala., siis minge kindlasti. Tõenäoliselt avastate enda ja koera jaoks huvitava vormi kuidas koos aega veeta ning sellega omavaheline suhe paremaks ning elu värvikirevamaks muuta. Kui pöörduda veel korra alguses esitatud küsimuse juurde, mis puudutab vana koera õpetamist, siis võin oma kogemusest väita, et igas vanuses koera saab koolitada (ka keerukamateks ülesanneteks).