Häälestamine ja koera ülesehitamine on kaks eri asja.

See on teema, millega peaks iga vähekegi rohkem võistleda tahtev inimene kursis olema.  See on küll juba väga ammu teada tõde, kuid toonitan veelkord üle, et selleks, et saavutada edu võistlustel peab oskama koera lugeda. Koeralugemisoskus on tegelikult edu võti, mis aitab analüüsida, teha valikuid ning vastavalt hetke vajadusele reageerida. Treenides koera tuleb osata tervikust “välja imeda” just see komponent, mis parandamist vajab ning siis sellega tegeleda.Selleks, aga peab oskama koera lugeda, et see komponent silma hakkaks. Räägin siin ennekõike jäljele toetudes ning konkreetsete näidete varal.

Koera sooritus võistlusel sõltub tegelikult reast komponentidest:

- koera tehnilisest ettevalmistusest, see tähendab, et mida koer konkreetselt oskab ja kui valmis ta on treenitud

- koera vaimsest ettevalmistusest. Seda ma nimetakski häälestamiseks. Ehk kui puhanud või väsinud on koer, kui hästi ta ennast tunneb ning millises meeleolus on.

- koera ja omaniku omavahelisest suhtes

- koera kogemusest

- füüsilisest ettevalmistusest

- tervislikust seisukorrast

Seda loendit võiks veel pisemateks tükkideks lõigates päris olulisel määral pikendada. Ma jätaks praegu kõrvale kolm viimati nimetatud punkti ning räägiks kolmest esimesest. Miks ma räägin antud teemal just praegu on möödunud nädalavahetusel toimunud FH võistlus ning seoses Käbi ettevalmistusega võistluseks kerkisid need detailid päris mitme eri nurga alt ülesse ning ma seletasin oma grupi rahvale jäljel neid seoseid ka korduvalt läbi. Mõtlesin, et panen selle ka siia kirja, siis  ehk mõni veel saab sellest midagi kasulikku. Ehk siis antud teemast räägin jälje näitel.

Kui rääkida jäljest, siis jälje tehniline ettevalmistus koosneb laias laastus kahest komponendist:

1. jälje ajamise tehnikast  (tempo , ajamise pilt ning hoiak)

2. esemete näitamisest

Osad inimesed räägivad veel nurkade õpetamise tehnikast, esemelt minemise tehnikast ja veel lugematutest detailidest, mida koerale tuleks tehniliselt õpetada. Mina leian, et nii esemelt kui ka alguspunktilt minemine ning samuti nurgad on ju kõik paigutatavad jälje ajamise tehnika alla. Teisisõnu, kui koer on jälje pärast mures ning ajab teda teatud pildis, siis  see teatud pilt ju algab alguspunkti esimesest sammust ning esemetelt ning nurk on kõigest pöörav sirge. Mina leian, et kui jäljel liiga palju hakata koerale tehnilisi detaile õpetama, siis on  lihtne libastuda auku, kus koer saab aru, et sina tead kus jälg läheb ja tema ei peagi muretsema.

Tõsi, kui me räägime jälje ajamise tehnilisest küljest, siis puhtalt kogemuslikul baasil on seal palju erinevaid tasemeid, milledega koer peab harjuma nagu näiteks tuule suuna muutus, ristuvad jäljed, pinnase vaheldumine, eri vanusega jäljed, erinevad loodusolud jne. Kui valmistada koera ette, siis treeningute käigus tulebki koer treenida ajama arvestades nende kõikide asjaoludega ehk jälje ajamise pilt ja rütm on ju ikka sama, lihtsalt  koer peab õppima seda tegema erinevates oludes .

Nagu eelpool  mainisin kirjeldaksin Käbi näitel mõningaid situatsioone lahti. Nimetatud koer ajas möödunud nädalavahetusel üsna rasketes oludes  FH võistlusel väga kauni jälje. Tõsi, tulemust ta ei saanud, suutmata lahendada teisel ristuval jäljel tekkinud probleemi, aga kõik kes on vaadanud antud koera jäljevideot (mis on siin blogis eelmise kirjutise sees üleval)  ning kujutavad ette sealset muutuvat pinnast, suunda vahetavat tuult ning päikse mõjul auruvat põldu, jagavad kindlasti mu arvamust, et antud koer tegi antud oludes võrratut tööd nii sirgetel kui ka nurkades. Kes võistlustel käisid ja natuke rohkem kursis olid on kindlasti kuulnud koeraomaniku suust seda, kuivõrd raskelt meil viimased nädalad läksid. Räägiks siis  detailidest lähemalt.

Möödunud sügisel sai Käbiga tehtud päris mitmeid rasketes oludes ning üle 3 tunniseid jälgi. Neist osad on videona ka antud blogis olemas. Ideepoolest sai selle koeraga mindud selliselt talvevaheajale, et ta oskas jälge ajada vajalikus meeleolus, ta valitses raskeid olusid ning erinevaid pinnaseid, suutis lahendada probleeme (muuhulgas ka ristuvaid jälgi) ja näitas võrratult kiirelt esemeid. Arvestdes koera vanusega (alla 2 aasta) oli see ilmselgelt hea tulemus.

Kevadel alustasime kohe suunaga FH võistlusele. Minnes kiirelt 3 tunniste ning ka põllu pinna suhtes raskete olude peale jooksime üsna pea mõningate üsna vastikute ebameeldivuste otsa. Treenides ristuvaid jälgi sai koera eksimuste eest karistatud. Koer muutus läbi selle oluliselt tähelepanelikumaks sirgetel ning ei eksinud enam sirgetelt ristuvatele minema. Pilt nägi väga hea välja, kuid ... peagi tekkis probleem hoopis teisest otsast. Koer hakkas käituma ebakindlalt nurkades. Ebakindlus kusjuures väljendus ennekõike 10 meetrise rihmaga ajades. Kui sarnase ülesehitusega jälge sai aetud 3-4 meetrise rihmaga, siis ei esinenud ühtegi probleemi. Nii kui rihm aga läks 9-10 meetri kanti lõi nurkades sama viga uuesti välja. Kõrvalt vaadates oli mulje, et koer justkui polnud 10 meetri peal töötades iseseisvalt kindel, et me selle heaks kiidame, mis ta teeb. Eriti tundus teda häirivat koerajuhi ja jäljel kaasas oleva rahvaga nurga alla sattumine. Ta pööras nurga nagu rööbastel rong, läks 3-4 sammu ning siis avastas, et on rahva suhtes nurga all ning hakkas otsima alternatiivset jälge. Tõsi iga kord ta lahendas probleemi ja töötas edasi hästi, aga antud puudus kulutas palju tema energiat ning tekitas stressi. Mõneti jäi tunne, et koer justkui meenutas ristuval saadud korrektsiooni ning polnud kindel, et võib pöörata ning hakaks otsima alternatiivset jälge. Mõelge nüüd kirjeldatud olukorra peale hetkeks enne kui hakkate edasi lugema. Mõelge detailidele, et koer ajas 3 meetrise rihmaga ideaalselt , aga 10 meetrisega tekkisid probleemid. Kuidas tuleks edasi treenida ning mida tuleks järeldada?

Kui nüüd tulla selle juurde, mida ma alguses just mainisin, et treeningsituatsioon tuleb tükikesteks lüüa, siis räägin lahti, kuidas seda teha. Toome välja erinevad komponendid:

- koera töötahe ning motivatsioon? – oli olemas ja hea ehk sellega otseselt ei ole vaja tegeleda. Loomulikult, kui koer on mingis alalõigus ebakindel, siis alati tuleb kasuks mõningane motivatsiooni lisamine. Siin ei tohiks segi ajada kahte ajamise pildis üsna sarnast asja - ebakindlus ning ebatäpsus. Kui esimene on seotud koera kõhklustega, sisi teine võib olal seotud kõhklustega, aga ka tehniliste puudujääkidega või näiteks koera liiga enesekindlaks muutumisega.

- koera mure jäje pärast ning oskus jälge õiges rütmis ajada? – kui koer suudab 3-4 meetrise rihmaga iseseisvalt ajada, siis ta ju oskab seda. Ei saa olla, et 10 meetrise rihmaga ajades koer enam ei oska midagi, mida ta on enne osanud. Ehk, kui koer valitseb 3 tunnist jälge erinevatel pinnastel ja lahendab hästi ristuvaid ja nurki, siis ei saa mitte kuidagi olla, et 10 meetrise rihma otsas ta selle oskuse ära unustab. Küsimus saab olla vaid meeleolus ja enesekindluses,

- ristuvad? jällegi, kui koer oskab iseseisvalt 3-4 meetrise rihmaga ajada ristuvaid, siis ta ju oskab seda. Tõsi, lühema rihmaga võib tulla kõne alla ka omaniku märkamatu rihmaga juhtimine. See on hästi oluline osa - tuleb osata lühikese rihmaga töötades koerajuhipoolne abi nii rihmaga juhtimisel kui ka liikumisel nö. välja mängida.

- nurgad? toimisid, sest koer ei jäänud rahvaga nii suure nurga alla. Ehk jällegi must-valgelt analüüsides koer oskas teha suunda muutva tuule oludes pöörduva jälje ning jääda ajamise pildis vajalikku temposse ja täpsusesse.

Kui nüüd mõelda kõige ülal loetletu peale ongi tegelikult lahe seis. Ühest küljest nagu koer oskas kõike ja teadis kõike. Teisalt nägi ajamine päris õudne välja. Koer jõudes nurka ning muutudes peale pööret ebakindlaks hakkas otsima ja tiirutama, kulutas energiat ja läks stressi, suu avanes ning lõpuks leides jälje oli ta selle peal oluliselt ebatäpsem ning järgmises nurgas kõik kordus. Ajamise pilt läks iga nurgaga aina hullemaks. Vaadates seda tööd on väga lihtne konstanteerida fakti, et koer ei ole veel valmis, ta ei suuda ajada 3 tunniseid jälgi nii rasketes oludes ning teha seda enesekindlalt. See järeldus tuleb nii kergelt, sest ajamise pilt nägi kole välja. Tegelikult see on aga vale järeldus. Sellises situatsioonis tulebki eristada probleem, see nö. isoleerida, tegeleda sellega ning puzzle lähebki kokku.  

Kui me mõtleme loogiliselt, siis tegelikult ju koer oskas kõike, aga tal oli üks probleem, mis lõhkus terviku ja töötas vastu ka nendele osadele, mis olid koeral tugevad. See üks probleem oli pika rihma otsas 10 meetri peal nurga sooritamine. Koer pöörates õigesti peaks sellest enesekindlust juurde saama ehk nurk peaks olema nö. koera enesekindlust lisav komponent, nagu märk ning andma sellega jõudu edaspidiseks. Antud juhul töötas see vastupidi. Järeleikult tuli tegeleda selle detailiga ning parandades "augu nõus hakkab nõu vett pidama". 

Kui me nüüd mõtleme, et kuidas saada koera selles elemendis enesekindlaks, siis ilmselgelt ei saa see paremaks ajades edasi 3 tunniseid jälgi, kuid lühema rihmaga, sest sellisel juhul me peidaksime probleemi. Samuti ei saa kuidagi pilt paremaks, kui me paneme nurka toitu, sest sellisel juhul me jällegi peidame probleemi.  Meil ju oli vaja probleemiga just tegeleda.   Kui nüüd natukenegi loogiliselt mõelda, siis on lahendus väga lihtne. Me vähendasime jälje vanuse 30 - 35 minuti peale ning korjasime ära ristuvad jäljed. Kui koer oskab ajada 3 tunnist jälge, siis 30 - 40 minutiline jälg on talle nii tugeva lõhnaga rada, et tal ei teki kuskilt otsast kahtlust, et mis on õige ja kuhu tuleb minna. Samas on nii toorel jäljel lõhna liiga palju ning see võib kutsuda esile koera tehnilist ebatäpsust, sest ta ujub nagu lõhnameres. Seda tuleb jälgida ning mitte lasta koera "ujuma"  Vähendades jälje vanust ajasime ikkagi 10 meetrise rihmaga ning lisasime osadesse nurkadesse eemale toitu, et koer pöörates õigesti ja olles punktis, kus jääb artutlema valiku õigsuse üle, saab preemiaks toitu ning sellega kinnistub arusaam, et valik oli õige.  Ühe jälje raames sai tehtud nii nurki, kus see toit järgnes, kui ka nurki, kus ei järgnenud. Alguses oli koer arusaadavalt ka selliselt töötades ebakindel, sest ühest küljest oli küll tugevam lõhn, aga teisest küljest läks ta jällegi nurga alla ning rihm hakkas vastu tagumist jalga sikutama ja tekitas ebakindlust. Samas kiites koera õigel hetkel sai talle antud juurde julgust edasi minna ning töötades värskel ja tugeva lõhnaga jäljel sai ta üsna kiirelt kinnitust, et 10 meetrise rihma otsas ajades on nurkades pööramine täiesti normaalne nähtus ning siis  jäädaksegi nurga all. Samas, ajades nii tooreid jälgi, lisandus koerale ka motivatsiooni ja enesekindlust, sest ta hakkas uskume rohkem õnnestumisesse.  Tegelikult tehes 3-4 sellesuunalist trenni, sai koera ajamise pilt väga palju paremaks.Kohe, kui hakaks tunduma, et toore jälje peal koer juba saab aru,  kuidas on vaja käituda, sai lisatud sinna ka ristuvad. Need olid piisavad segajad, et koera segadusse ajada. Kuna aga ristuvad, kui sellised ei olnud koerale enam probleemiks, siis piisas vaid ühest trennist nö. olukorra kinnistamiseks. Edasi võis minna juba 3 tunnise jälje peale tagasi. Ja ühe hetkega oli koer nagu uuesti sündinud - ajamise pilt nii sirgetel kui ka nurkades ning ristuvatel oli oluliselt kindlam ning täpsem ning nägi välja sarnane nagu võistlusvideol.

Sarnaseid detailidega tegelemisi oli antud koeraga viimastel nädalatel veel, sest kõigest nädal enne võistlust sain teada, et ootamatlt oli üks planeeritud trenn kujuneud hoopis teistsuguseks ning olnud üsna koera hävitav. Selline trenn lõhkus jällegi tervikut kõvasti ning taas oli vaja detailid eraldada, katkine jupp parandada  ja puzzle kokku laduda. 

Ülaltoodud näite juures tahaksingi välja tuua mõtte, millest ma kirjutamist alustasin ehk treenides koera tuleb aru saada, et mis osalõikudes täpsemalt probleem esineb, milliseid elemente see probleem nö. sekundaarselt segama hakkab ning kas probleem on tehnilist laadi või meeleoluga haakuv. Mingit mõtet ei ole tegeleda nende nö. sekundaarsete asjadega, sest need ju on tegelikult korras ja lõhkuv mõjur asub hoopis mujal. Nagu ma antud näites välja tõin, tuleb aru saada, et kui koer oskab teatud raskusega jälge korrektselt ajada, siis ta ei saa seda lambist ära unustada.  Ta saab ühe või teise teguri pärast minna sellisesse meeleollu, mis ei võimalda tal anda endast parimat. Sellisel juhul pole pointi kontsentreeruda tehnilisele poolele (mida koer ju oskab) , vaid tegeleda meeleolu ning häälestusega. Mängides koera soovitud hingelisse tasakaalu, loksuvad paika ka tehnilised detailid. Tõsi, kogu selle värgi muudab raskeks just koera lugemise oskus, sest tuleb osata eristada, kas vead on tehnilist laadi või meeleoluga haakuvad. Näiteks lohakalt ajav koer võib olal üleolevas meeleolus, aga võib ka näiteks üldse mitte tehniliselt teada, kuidas vaja ajada või näiteks üldse mitte vallata antud pinnast ja ka olla ebakindel. Kui nüüd tegeleda vale komponendiga, siis see ei anna tulemust.Tegelikult võib hoopis olukorra hullemaks muuta.

Räägiks edasi koera jäljetööst natuke teise nurga alt. Nagu ma üleeilses artiklis mainisin, koosneb IPO ja FH jälg koera jaoks kahest koolitatavast detailist - jälje ajamisest ning esemete näitamisest. Paljud inimesed armastavad näha selles veel kümneid pisikesi seiku, millega tegeleda. Minu loogika põhineb ühel konkreetsel mõttel, mida ma ka loengus olen rääkinud: kui hundil on kõht tühi ja ta hakkab jänese jälgi ajama, siis ta on väga motiveeritud seda jänest kätte saama ning ta on mures, et äkki kaotab jälje ja kõht jääb tühjaks. Mittekeegi pole hundile õpetanud nurgatehnikat või alguspunktist alustamist. Hundil on lihtsalt eluline kogemus, et kui ta ei ole piisavalt tähelepanelik, siis jääb tal kõht tühjaks ja on paha olla. Samuti teab ta väga hästi, et kui jänes on visanud sisse haagi ning ta kaotab jälje, siis peab ta olema veel terasem, et see uuesti leida. Kui ta hakkab ringi jooksma ning paanitsema, siis jääb jällegi kõht tühjaks.Miks ei võiks koera jäljetreening olla ülesse ehitatud samal loogikal? See on ju loomale hästi arusaadav ja omane.
Jäljekoolituses võib eristada mitmeid eri tasandeid ning nö. koolituslikke paralleelteid, millega tuleb treeningutes tegeleda. Tõsi need kõik teenivad vaid ühte eesmärki - saada koer ajama jälge soovitud pildis, mida ma nimetan terminiga "koer peab olema mures jälje pärast"


Kõige tähtsam komponent on motivatsioon. Mõelge ise. Kui hundil on juba 5 jänest söödud, siis tõenäoliselt ta ei viitsi ühte jänest enam taga ajada või teeb seda lohakalt. Ilmselgelt kaotades jälje lööb ta lihtsamini käega. Samuti ei kujuta meist vist keegi ette, et hunti oleks võimalik täis kõhuga kohustada jäljel jänest taga ajama. Mingipärast aga paljud inimesed kipuvad oletama, et koeraga jälge treenides on nagu kohustus ka motivaator. No ega ikka ei ole küll. Sundides koera jälge ajama saab küll hetkeliselt nagu päris kena ajamise, aga pikemas perspektiivis laguneb kõik tükkideks, sest sund ei ole kunagi motivaator.

Järgmine tähtis komponent on tehniline pilt. Kuivõrd IPO ja FH j'äljel peab koer ajama samm-sammus, siis on vaja talle näidata, et ta jõuab "jäneseni" vaid teatud tehnikaga. Mõtleme loogiliselt jällegi . Koer ju tahab vaid "jäneseni" jõuda, ta jõuaks sinna sirgelt joostes, ta jõuaks sinna mööda põldu tiirutades. Me tahame, aga et ta jõuaks sinna konkreetselt ajades. Järelikult me peame seda talle õpetama.

Kui seda eelnevat võib nimetada tehniliseks koolituseks, siis järgnevalt lahti kirjutatu läheb juba nö. hingelise koolitamise kategooriasse ning selles on juba nö. häälestamis komponente.  Kujutame ette, et koer ajab samm - sammus väga sügava ninaga ja täpselt. Ta saab seda teha nii rahulikult jäljel liikudes, kui tegelikult ka joostes.  Jooksmisel on üks suur puudus. Koer liigub üle jälgede sedavõrd kiiresti, et tal ei jää aega jäljelt saadava info salvestamiseks.  Teisisõnu eksides nurgas, jõuab ta joosta juba 2-3 meetrit üle nurga enne kui aru saab, et üle läks. Ja loll lugu on see, et ta ei tea kas ta on üle läinud 1, 2 või 5 meetrit. Kuivõrd koerad ei mõtle, siis nad ei oska ka analüüsida ning järeldada, et vot ma liikusin sellises tempos järelikult ma peaks olema üle nurga 3,5 meetrit. Igal juhul tekitab koeras üle nurga minek stressi ning  olenevalt koera ettevalmistusest ta kas suudab uuesti keskenduda või stress hävitab täpsuse. Kui me tuleme nüüd taaskord hundi juurde tagasi, siis hunt joostes jänese järgi ja eksides nurgas jääb nälga ja tal on tõiselt sant olla. Kui ta uuesti peaks jälje leidma, siis tõenäoliselt ta enam ei jookseks.  Järelikult on nurk hea koht koera tempo ja meeleolu reguleerimiseks. Selleks on vaja kahte asja:

1. Koer peab aru saama, et nurgas jälje kaotamine tõesti oli probleem ning on paha olla. Paljud inimesed koolitavad oma koeri nii, et nad annavad nurkades mõjutusi või hoiavad koera kinni nurgas. Sellisel juhul ju koer teab väga hästi, et nurga kaotamine ei ole probleem, sest omanik ju juhtides teda rihmast aitab uuesti jäljele.
2. Ta peab saama kogemuse, et kui ta muudab tempot ja muutub murelikumaks, siis ta püsib jäljel pareminini ning ei koge enam ebameeldivat tunnet.

Need ülal toodud kaks punkti on tegelikult klassikalises mõistes koera koolitamise põhialused ehk koer tahab veel teha seda,mis toodab positivset tagasisidet ning koer loobub ajajooksul sellest,mist toodab negatiivset tagasisidet.  Nagu ma ülal kirjeldasin oli üks nö. negatiivse tagsisideme näide ja teine positiivse tagasisideme näide. Koer õpib tegelikult väga kiiresti, milliselt oleks vaja jäljel käituda, et saada vaid positiivset tagasisidet. Kui ma ütlen kiiresti, siis selles varem kirjutatud loos tuleb see hästi välja, kuidas kõigest mõne nädalaga koera jäljeajamise pilt muutus kardinaalselt http://sportkoer.blogspot.com/2012/05/raagime-koeraga-jaljel-koera-keeles.html

Selliselt positiivse ja negatiivsega saamegi me ühest küljest koerale anda mõista, millist meeleolu ja tempot me tahame näha, teisalt ka viia koera sellisesse meeleollu, nagu me tahame näha . Jäljekoolituse probleem on ju see, et me ei saa koerale kuidagi ette näidata, et mida me tahame saada. Me peame kuidagi koera viima soovitud pilti ja sisi ütlema talle, et vot seda me tahamegi näha.

Kui me räägime, et koer on jälje pärast mures ja ajab seetõttu ettevaatlikult, siis see mure tuleb ennekõike sellest lähtuvalt, et ta on kaotanud jälje ära või teinud vigu ning kogenud seoses sellega ebameeldivusi. Kui me nüüd läheme lihtsama pinnase peale või teeme lihtsama jälje, siis koer toetudes oma kogemusele tunnetab väga hästi, et ka vähem mures olles on võimalik hästi jälge kontrollida. Järelikult tuleks jälg planeerida selliselt, et koer saaks ka seal lihtsama peal aru, et "vales pildis" ajamine tekitab ebamugavusi, sest jälg läheb kaotsi. Selles osas on suureks abiks lõksud näiteks, kus koerale nö. meelega veõtakse jälg ära.  Kui lasta koer eelnevalt "valesse pilti", siis ta seostabki, et jama tekkis sellest ning edaspidi üritab olla tähelepanelikum. Lihtsam pinnas ning lihtsamad olud on tegelikult selline komponent, mida koerajuht peaks õppima õiglaselt hindama. Kui me ei oska hinnata olusid õiglaselt, siis me ei saa ka planeerida vajalikku jälge ning meil kaob ära suur hulk koolituslikke võimalusi. Me saame küll konstanteerida tagantjärgi, et "näe täna kiirustas", aga meil on piiratud võimalused sellesse sekkumiseks.

Nüüd ma olen rääkinud (küll üsna põgusalt) kahest komponendist - jälje tenilisest koolitusest ning vajaliku meeleolu saavutamisest. Tegelikult lisandub siia aga veel kaks väga olulist komponenti, mis nö. terviku kokku seovad:
1. Kogemused
2. Koera oskus stressisituatsioonis töötada ning iseseisvalt stressist väljuda.

Kui neid kahte asja koerale koolitatud pole, siis kahjuks väga kaugele ei jõua.  Okei, IPO 1 ja 2 on nii kerged jäljed, et seal ei juhtu midagi, aga edasi läheb jamaks.