Kuidas koerad värve näevad

Aivo Oblikas

Pikka aega arvati, et koerad näevad kõike mustvalgelt ning eristavaks faktoriks on vaid heledus – tumedus. Viimastel aastatel on tehtud palju katseid, millega tõestati, et tegelikult koerad ikkagi näevad värve. Samas nad näevad aga mõnevõrra teist spektrit kui inimesed. Inimese värviline maailm koosneb neljast põhivärvist, milleks on punane, sinine, roheline ja kollane. Kui valgus jõuab inimese silma, siis suudab silm eristada neid põhitoone. Värviliseks muudabki maailma nende põhivärvide omavaheline kombinatsioon ning erinev heledus ja kontrastsus. Lõppkokkuvõttes baseerubki kõik inimese silma ehitusel. Selles on nelja tüüpi kolvikesi, mis reageerides erinevale värvitoonile võimaldavadki meil sellist pilti näha, nagu me näeme. Lisaks arvatakse 50% naistel ja 10% meestel olevat ka oranži värvi suhtes tundlikud kolvikesed ehk siis lisandub tundlikkus viiendale värvile. Enamikul imetajatel, sealhulgas ka kassil ja koeral on aga vaid kahte tüüpi kolvikesi, mistõttu koerad näevad sinist ja kollast. Seega moodustuvad nende maailma värvid vaid neist kahest põhitoonist. Kui panna inimese ja koera poolt nähtav värvispektrisse, siis näeksid need võrdluses välja sellised:

Mida see teadmine meile annab? Ilmselgelt nõuab see üsna suurt ettekujutusvõimet, et aru saada, millisena näeb koer ümbritsevat maailma. Täiesti selgelt näeb ta maailma värvilisena, kuid värvide ja toonide ning varjude kooslus on mõnevõrra teistsugune, kui me oleme harjunud nägema. Kui mõelda koera treenimise peale ja vaadata neid kõrvalolevaid värviridasid, siis võib näiteks püstitada küsimuse - kui teil on roheline pall, siis kas koer näeb seda? Üsna kindlalt võib väita et näeb, kuid mitte rohelisena. Või oletame, et kevadise rohelise muru peal on punane pall. Meie silmis karjub see sealt rohu seest meile välja. Koera jaoks, kes ei näe rohelist ja punast põhivärvi, on aga pall ja taustaks olev rohi vägagi sarnased. Päris kindlalt ei saa väita, et nad on mõlemad must-valged, kuid pigem just sinnapoole. See tähendab, et punane pall sulandub väga kergelt rohu sisse, kuivõrd eristavaks faktoriks on peaasjalikult ainult erinev varjund. Teades seda, kuidas koer näeb värve, saamegi me paremini teda mõista. Sellele põhinevalt saame valida teatud situatsioonidesse sobivamat värvi treeningvahendid - ühes situatsioonis võime soovida, et koer näeks eset võimalikult häst, teises aga, et see jääks koerale võimalikult märkamatuks. Ilmselgelt näiteks eristab koer metsa taustal paremini ka näiteks kollast või sinist tõket kui rohelisest kangast. Samas peame me arvestama koera puhul ka sellega, et lähtuvalt tema aju veidi teistsugusest ehitusest ning erinevate aistingute kokkupõimumisest ühtseks pildiks “näeb” koer ka ninaga. Pilt, mida koer näeb, moodustubki kokku silmadega saadud kujutisest, sellele annab tooni lõhnade maailm ja lisab infot ka kõrvadega kuuldu. Koera nina eripärasustest ning lõhnatajust on olemas artikkel Sportkoera blogi poolel.