Linnalegendid 1
Aivo Oblikas (ilmunud ajakirjas "Lemmik" 2004. a)
Linnalegendideks nimetatakse jutte, mis kanduvad põlvest põlve ning keegi päris kindlasti ei tea, kas neil ka tõepõhi all on. Koerapidamisega on selliseid legende liikvel palju. Tihti pole sellistel arvamustel aga mingit tõepõhja all. Kahjuks mõjutavad need ringlevad arusaamd üsna tugevasti meie koerapidamiskultuuri. Ja seda kahjuks tihti just negatiivses suunas. Linnalegendide alla võib kindlalt liigendada jutud teemadel nagu: isaste koerte jooksuaeg; üleaia käiv ja jooksus olev isane koer on normaalne nähtus; segaverelised koerad on parema tervisega ja targemad, kui tõukoerad; kui koer ei saa iga päev teiste koertega joosta ja tagaajamismängu mängida ning teda rihma otsas jalutatakse, siis on koera elu vähemkvaliteetne jne. Paljude selliste juttude ümbarlükkamine on keeruline, kuna inimesed samastavad koeri iseendaga ega ürita mõista oma lemmikut nagu looma.
Alustaks teemast, mis meie koerakultuuri ehk kõige rohkem mõjutab. Selleks on kahtlemata segavereliste ja tõukoerte teema. Arusaama, et segaverelised koerad on parema tervisega, aitab elus hoida suuresti tõukoerte tervise ümber tekkinud diskussioon. Kuna arstiteadus ja geneetika arenevad väga kiiresti ning järjest rohkem tehakse kindlaks erinevaid pärilikke haigusi koertel, siis on ka üsna loogiline, et koeri uuritakse rohkem. Kuna aga uuringud on üldjuhul kallid, siis käiakse tervist uurimas rohkem ikka tõukoertel. Põhjus on väga lihtne: tõukoeral on tõupaberid, kuhu paljud terviseuuringud peale kantakse ning sellega tõuseb antud koera (ja ta kutsikate väärtus), kui koer uuringute järgi terve on. Kuna järjest rohkem koeri käib erinevatel uuringutel, siis sellest lähtuvalt tekib ka järjest rohkem diskussiooni koerte tervise teemadel (ning kahjuks eelnevatel põhjustel just tõukoertega seonduvalt). Paratamatult on erinevate tõugudega ilmsiks tulnud sellele tõule iseloomulikud haigused. Kui näiteks ühel koeral on probleemiks silmad ja teisel näiteks kõrvad, siis inimestele tekibki arusaam, et tõukoerad on haiged, kuna neil on silmad ja kõrvad haiged. Kui nüüd kaks naabrit otsustavad oma tõukoerad paaritada ning neile segaverelised kutsikad teha, siis on üsna reaalne, et ühelt vanemalt saab koer haiged silmad ja teiselt haiged kõrvad. Teisalt võib aga minna ka nii, et kutsikatel on ühe tõu terved silmad ja teise tõu terved kõrvad. Kuna aga segaverelised koerad ei oma iseloomulikke tõu tunnusjooni, siis ka hilisemad pistelised terviseuuringud ei tekita inimestes arusaama, et näiteks pruunid segaverelised koerad on haigete silmadega ja mustad segaverelised on haigete kõrvadega. Tegelikult lahustuvadki erinevad haigused selle suure tõutute koerte massi lihtsalt ära ning ei jõua üldsuseni.
Samas on aga ka kindel, et osade tõugude aretusega on inimene natuke liiale läinud ning aretamise lähtepunktist (metsikust, hea tervisega hundist) liiast kaugenenud. Sellega on ta aretanud koeri, kellel seoses mõningate anatoomiliste iseärasustega ongi teatavad terviseprobleemid. Kui koerast ikka mingi osa on täiesti ebatavaline, siis sellega võib kaasneda probleeme.
Segaverelisi koeri peetakse tugevamateks ka põhjusel, et need justkui paljunevad metsikult. Kui hundikarjas omavad paljunemisõigust ainult juhtloomad (tugevamad), siis toimib hästi ka loodusliku valiku printsiip. Sellisel juhul on vägagi tõenäoline, et kutsikad on tugevad, hea tervisega loomad. Kui sama arusaam ka koerte peale laiendada, siis toimiks ta juhul, kui me oma koerad kõik vabalt karja jooksma laseme ning nad ise metsas hakkama saades oma karjasuhted paika panevad. Tugevamad jäävad ellu ning saavad tugevaid järglasi. Kuna aga enamuse segavereliste kutsikate saamisloos on siiski mängus inimese käsi, siis toimub ikkagi teatud mõttes aretus (mitte looduslik paljunemine) ning kutsikad sünnivad mitte just kõige tugevamatel ja tervematele vanematele. Kui nüüd väita vastu, et jooksus olev isane peaks nagu olema üsna enesekindel ja tugev koer, siis tervise osas ei pruugi ta olla just parim võimalik. Samas ei seostu tihtipeale koera jooksu pääsemine mitte koera endaga, vaid hoopis omanikuga, kes piisavalt halvasti on koera liikumist piiranud. Teisalt, kui ta tuleb ja teeb kutsikad ketis olevale emasele koerale, kes on lihtsalt selle asustatud punkti üks võimalik emane koer, siis ka see on looduslikust valikust üsna kaugel.
Segaverelisi koeri võib jagada laias laastus kahte suurde gruppi. Esimese neist moodustavad tõelised segaverelised koerad ja teise nn. paberiteta tõukoerad (tegelikult ju tõutud). Kui tõeliste segavereliste koerte tagapõhi on üsna lai, siis nn. paberiteta koertega kaasnevad üldjuhul suuremad probleemid. Kui inimene tahab endale võtta kindla väljanägemisega koera, siis ta valib tõukoera, kuna segaverelisest taksimõõtu kutsikast võib sirguda dogimõõtu valvekoer. Üldlevinud loogika on selline, et kui inimene tahab koeraga näitusele minna, siis ta otsustab paberitega koera kasuks. Juhul kui näitused olulised pole piisab ka paberiteta lemmikust. Siin aga on varjul omamoodi probleem. Paljudele tõukoertele on kehtestatud miinimumnõuded, mis vanematel peaks täidetud olema, et kutsikad paberid saaks. Juhul, kui vanematel neid tehtud pole, siis ka kutsikatele pabereid ei tule. Üldjuhul on olemas kolme tüüpi nõudmisi: terviseuuringud, näituse hinne (annab märku, et koer on seda tõugu), koolitustulemus (näitab, et koer on koolitatav). Kui nüüd kutsikad tehakse paberiteta, siis tekib küsimus, kas üks vanematest ei meenutanud seda tõugu, tal oli tervis korrast ära või ei olnud teda võimalik koolitada. Kahjuks on nende nn. paberiteta kutsikate omanike hulgas palju õnnetuid inimesi, kelle koer suurest peast ei oma soovitud väljanägemist, muutub agressiivseks või lööb välja mõni haigus. Seega kui võrrelda tõukoerte ja segavereliste tervist ja iseloomujooni, siis võib üsna kindlalt väita, et suure tõenäosusega on suurim kontrast just paberiteta tõukoerte (segaverelised) ja paberitega tõukoerte vahel. Meil laialt levinud segavereliste parema tervise ja iseloomu jutt on aga müüt, mille pole tagapõhja.
Nagu jutu alguses sai mainitud, mõjutab antud linnalegend meie koertepidamiskultuuri kõige enam. Tõukoeri hangitakse reeglina kindal kasvataja käest, kes ei saa kuhugi ära kaduda. See inimene annab kutsikaostjale kaasa oma oskused ja teadmised ning aitab ka kutsikaomanikku hiljem. Kui osta koer aga näiteks turuväravast, siis üsna tõenäoliselt ka mingit hilisemat toetust ei järgne. Loomulikult on ka kasvatajate tase väga erinev ning osad tõukoera müüjad ei soovi ka hiljem suhelda ega toeta uut koeraomanikku. Teisalt on aga nende taset võimalik tõsta, sest nad on teada inimesed ning neid saab koolitada. See, kas vastne kutsikaomanik oma võsukesega hiljem hakkama saab, temaga koolituses käima hakkab või tervise eest hoolitseb (vaktsineerib) on suuresti kinni just sellest hilisemast toest. Kui hankida kutsikas lehekuulutuse peale ning jääda temaga hiljem üksi, siis ei tule sellist suunavat infot kuskilt. Järelikult kujuneb inimese koerapidamisoskus iseensest või juttude põhjal. Sel juhul on ainukseks suunavaks jõuks omavaltsuste poolt kehtestatud piirangud, mis trahviga hoiatavad.