Väärarusaamad kaitsekoolituses
Aivo Oblikas
Treenides varrukamehena koeri või kuulates inimeste jutte võistlusplatsi ääres, on jäänud silma-kõrva ridamisi detaile, mis kõlavad ja näivad üksjagu väärad. Tooksin välja neist mõningase loetelu, mille mõte on inimesi suunata mõtlema ning saada kaitsekoolitusest parem arusaam.
*Milline on hea IPO kaitsesooritus ja -koer? IPO nö. reeglistik, mille järgi hinnatakse koeramaterjali, koerajuhi oskusi ning koera koolitustaset. See tähendab seda, et kõige rohkem punkte saab koer, kelle sooritus kõige ideaalsemalt vastab reeglites kirjeldatule. See tähendab, et koer peab olema enesekindel, ta peab olema jõuline ja pealetükkiv ning domineerima varrukamehe üle, aga kõik see see peab toimuma koerajuhi kontrolli all. See tähendab, et kui platsil on koer, kes lõhub nagu hull, tahab varrukameest hammustada, näksib varrukat või vajab kontrolli alla tulemiseks korduskäsklusi, siis see võib küll näida pealtvaatajale lahe, aga reeglite mõttes ei saa see koer punkte, sest ta käitumine ei sobi antud reeglistikku. Ta võib küll aretusliku materjalina olla parem või aeda valvekoeraks sobivam, aga see ei tohiks kuidagi kompenseerida kadumaminevaid punkte antud reeglistiku raamides. Kuigi samas. Ka aretuslikult ei pruugi selline koer tegelikult olla parem. Olgem ausad, kui me laseme koeral kasvada suhteliselt vabas vormis ning me vabatahtlikult anname talle ära juhtpositsiooni, siis selline koer tundubki hullu tegija ja murdja, sest me oleme ta selliseks kasvatanud. Aga kui me paneks talle nüüd peale raamistiku ning üritaks selle koera saada kontrollitavaks ja juhitavaks, mis jääks sellest siis alles. Võib olla see koer ei kannatakski seda välja ja algselt ilusana näiv mull lõhkeks. Selles seisnebki tegelikult koolitaja oskus ja kunst - saada koer 100% kontrollitavaks selliselt, et säiluks koera sära. Aga see ei ole mitte lihtne. Ja samas selleks peab olema ka tõeliselt hea koeramaterjal, mis selle välja kannatab. Aga seda nõuab meie tänapäeva ühiskond. Koer peab olema kontrollitav. Ja aretusse peavad minema isendid, kes seda on. Sellest ka kogu IPO reeglistik.
*Negatiivne mõjutus või instinkti tõstev ärriti? Inimestel on hea komme seostada iga konkreetse sõna või asjaga mingi konkreetne pilt ehk tool on alati tool ja laud on alati laud, ükskõik kust nurga alt ka ei vaata. Kui me võtame nüüd aga nö. negatiivse mõjutuse, näiteks ogadega rihma. Vaadates seda rihma käes on valdav enamus inimestest veendunud, et tegemist on negatiivse mõjutuse vahendiga. Keelates koera ja koer ei allu ning tõmmates ogadega rihmast ta tihtipeale ikkagi allub. Aga nüüd mõtleme selle peale, et selle sama ogadega rihmaga õpetatakse koerale ka varrukamehe ees haukumist. Ehk takisti, mis ei lase koeral hammustada ning paneb ta nagu shampuse pudelisse pinge alla kasvatab energiat ja paneb koera oluliselt paremini tööle. Teisisõnu antud näidete varal võibki öelda, et üks ja sama vahend võib ühes kasutuses olla üks ja teises kasutuses hoopis midagi muud (sisuliselt selle vastand). Seetõttu tulekski koera koolitusel vaadata vahendeid märksa laiemalt. Kas kõik on ikka see, mis me arvame. Üsna tavapärane on näiteks see, et inimene sakutades koera arvab, et annab talle negatiivset mõjutust. Tegelikult aga toodud ogadega rihma näite põhjal hoopis kütab koera ülesse. Koera jaoks on see aga suur konflikt, kui tehes midagi valesti saab ta hoopis mõjutuse, mis ei ole keelav vaid hoopis ülesse küttev. Sisuliselt kõiki negatiivseid mõjutusi on võimalik kasutada mõlemat pidi, ka elektririhma. Sellise väärkasutusega tekib aga üsnagi pea probleem, et koerajuhil polegi enam negatiivset mõjutajat "taskust" võtta, sest iga sekkumine kujutab koerale hoopis ärritit ja energia tõstjat. Ja siis on juba üsna sant seis.
*Saak - reaktiivne agressioon - aktiivne agressioon! Inimene tuleb koeraga varrukatrenni ning kõige muu hulgas soovib ta näha ka mingis trenni faasis seda, et koer näitab varrukamehe suhtes ülesse head kaitseinstinkti ning ütleb piltlikult varrukamehele, et "tead tüüp ma ei karda sind vaid nüüd sa saad minu käest tappa". Sellest me saame kõik aru ühte moodi. Nüüd aga hakkavad koerajuhid rongist maha jääma. See, mida klassikalises kaitsekoolituses ja IPO-s näha tahetakse on aktiivne agressioon, ehk koer jõudes varrukaplatsile ütleb iseseisvalt varrukamehele ähvardusi. See on see, mis punkte annab ja eksamil - võistlusel ilus välja näeb. Kui nüüd varrukamees astub koera ette ja peksab piitsa kõvasti vastu maad nii, et tolmu lendab, siis kõrvalt vaadates toimub paras möll ning kõik näeb äge välja, aga .... . Üsna tihti on koer selles situatsioonis hoopis saagiinstinkti all (eriti hea saagiga koerad). Põhjus on lihtne - varrukamees liigutab piitsa pekstes liiga palju, samuti liigub piits - tegelikult nagu liigub peaaegu et kõik ja koer haukudes küll varrukameest, on tegelikult hoopis liikumisest põhjustatuna saagis. Kurb on see, et sellest ei saa aru väga paljud koerajuhid.
Kui nüüd varrukamees teeb seda kuidagi rahulikumalt, siis ta suudab koera viia ka agressiooni poolele. Paraku on see aga reaktiivne. Ehk koer tuleb platsile vahib tuimalt ringi, varrukamees tuleb ja ründab ning koer reageerib. Jällegi saabub äga möll, koerajuht on "või sees", et ta peni täiega põleb, aga ..... eksamil - võistlusel on kahjuks varrukamees passiivne. See tähendab, et peni peaks iseseisvalt varrukameest tööle haukuma. Kui nüüd koer on harjunud mugavalt ootama, kuni varrukamees kõik töö ära teeb, siis siuke peni ei oskagi olla ja punkte kaob nagu sirin.
Siin võiks veel pikemalt seda loendit jätkata, aga tõin välja kolm suuremat väärarusaama, millest tänaseni paljud valesti hinnanguid teevad. Võimalik, et kirjutan antud teemale veel mõne järje, kui aega leian, et tuua välja veel teisigi analoogseid mõtteid. Kokkuvõtvalt võib öelda, et "kõik pole kuld mis hiilgab".