Koerte enesekindlus ja kaitsekoolitus
Aivo Oblikas
Selleks, et koer teeks võistlustel 100 punktilise soorituse peab koer oleme ühest küljest kindel oma tegemistes ja teisalt ka tundma ennast varrukamehe ees enesekindlalt. Siit koorubki välja kaitsekoolituse kuldreegel – selleks, et häid tulemusi saada peab olema hea koer, hea treener ning ennekõike hea koerajuht.
Kui varrukamees “kasvab” koera jaoks liiga kiiresti ning koer tunnetab ühel hetkel, et jõud vastasest üle ei käi, siis nõrgeneb koheselt haare ning samuti üldjuhul muutub see ka närviliseks. Kui tegemist on hea koeramaterjaliga, siis säilub küll teravus, aga oluliselt kannatab haare. Kui sellist teed pidi väga pikalt minna, siis võib hea haardega hüvasti jätta. Kehvemad koerad hakkavad aga rünnakutes ilmselgelt pidurdama. Jälgige koeri võistlustel – miks osad koerad võtavad enne varrukameest tempo maha? Nad on kas saanud antud situatsioonis haiget või on selles elemendis ebakindlad. Mõlemad tähendavad ju kokkuvõttes sama – koer ei julge täiega lõpuni minna (tal puudub enesekindlust).
Kuna koer on varrukamehega 1:1-le, siis ta peab uskuma endasse, et tugev rahulik haare ning moraalne koormus varrukamehele viib võidule. Enesekindluse all võib mõista ka koera julgust varukaplatsil vajalikke elemente sooritada (kõrval kõndida, haukuda, lahti lasta jne). Nendes elementides mängib aga varrukamehest hoopis olulisemat rolli koerajuht.
Kui vaadata meie koeri töös, siis väga palju on probleeme kõrval käimisega, lahti laskmisega, haukumisega. Nende elementidega ka tavaliselt läbi kukutakse. Üsna tihti on põhjuseks asjaolu, et koer ei saa päris täpselt aru, mida temalt nõutakse (pole näiteks tehtud piisaval hulgal kordusi või on omanik ennast valesti väljendanud.). Olukord pole koera jaoks must – valge vaid hall. Koer satub konflikti ning oskamata seda olukorda lahendada teeb vigasid. Näiteks tooks järgmise olukorra, mis on meie varukaplatsidel üsna tavaline. Koer haugub varrukamehe ees. Hakumisega võib enam – vähem rahule jääda. Omanikule antakse luba koera juurde tulla. Kui koer pole varem varrukat näksinud, siis nüüd alles läheb lahti. Parematel koertel hakkab see olukord omaniku alles päris lähedale jõudes, teistel koheselt peale lahti käsklust (sel juhul koer piilub kogu aeg silmanurgast omanikku). Üldjuhul sellise probleemi puhul ongi varrukamehega üsna vähe pistmist. Probleem on koera ja omaniku suhetes. Kui ma nüüd olukorra teistpidi läbi seletan, siis tundub see üsna loogiline. Omanik annab haardes olevale koerale lahti käsu. Koer laseb esimesel hetkel lahti, järgneb situatsioon, kus ta pole enam endas kindel. Ta ei tea, kas ta on “kõvem” kui varrukamees, kas omanik soosib seda mida ta teeb, seoses sellega tundub talle olukord keerulisena ning ta teeb mida oskab ja millesse usub – hammustab. Kuna aga olukord on võõras – varrukamees ei liigu, siis ta hammustab ebakindlalt (näksib). Olenemata, kas selline tegevus toimub alles omaniku vahetu lähenemise juures või tema kaugemal olles on põhjus sama.
Koera jaoks oleks olukord palju lihtsam, kui koer mõistaks, et antud situatsioonis ootavad nii varrukamees kui ka koerajuht temalt ainult ühte – ilusat lahti laskmist ja haukumist (varrukamehe ootus seisneb selles, et puhta haukumise peale saab koer hammustada). Must – valge antud situatsioonis tähendab aga seda, et omanik peab koera hea soorituse juures tema juurde tulema ning teda toetama (haukumine muutub kohe kindlamaks – ilma, et varrukamees “kaotaks” – nii vähesest on tegelikult kinni). See toetus ja vajadusel kaasa “võitlemine” peab olema siiras. Kui koer nüüd eksib ja hammustab, siis peab omanik teda teravalt karistama. See peab olema kiire aga tõhus. Mingil juhul ei tohi koera alla suruda, sest siis kaob ka vajalik meeleolu (minu arust antud situatsioonis parem sõna kui instinkt). Kui koer aga uuesti hakkab haukuma, siis tuleb koera jälle toetada ja kiita. Nüüd koer õpib õige tegevuse, mis varrukamehe hea töö juures viib lõpptulemuseni – koer saab hammustada ja võidelda. Sellise tegevuse kaudu koer õpibki varrukamehe ees enesekindlaks, sest ta teab, et see mida ta teeb on karjajuhi soov. Kui varrukamees ka oma osa veel õigesti teeb, siis on viimase peal.
Edasistes harjutustes tuleb koera harjutada sellega, et koerajuht tuleb koera juurde ja läheb ning ikka ollakse temaga rahul (kiidetakse). Kui omanik koera juurde tuleb, siis tihti tavaelus tähendab see rihma otsa panemist või karistamist, seega on ka loogiline, et koer muutub ebakindlaks. Selleks tulebki harjutada, et koer tunnetaks omaniku tuge nii minnes kui tulles. Siis ta hakkab endasse ja oma tegevusse antud situatsioonis uskuma. Kui omanik aga koera juurest ära läheb, siis koer tahab karjainstinkti tõttu kaasa minna või mäletab käsklust kõrval ning muutub seetõttu ebakindlaks, seega tuleb ka äraminekuid harjutada ning koera selles situatsioonis toetada.Nii saadakse ensesse uskuv koer haukumissituatsioonis.
Teine probleemne koht kaitsetöös on kõrval käimine. Siin peab ka kõik must – valge olema. Kui koerale ei suudeta üheselt selgeks teha, et koos omanikuga on hea kõrvuti kõndida ning ilusa soorituse lõpuks saab hammustama, siis rikub see kogu järgneva soorituse. On olemas kahte sorti probleeme:
1. koerad kes ei kõnni ilusti kõrval, vaid nihkuvad minema. Selline koer on küll enesekindel, aga kukub kuulekuse tõttu üldjuhul läbi. Teisalt saab ta liiga palju selliste äranihkumiste pealt hammustama, et hammustamissituatsioon samuti häguneb tema jaoks ning sellega kaotab haare.
2. koerad, kes pannakse tugeva kontrolli alla, et nad mingil juhul ei eksiks. Selliste koerte puhul on tihti probleemiks rünnaku teravus ning haarde tugevus. Koer nimelt rünnaku hetkel pole endas päris kindel, kas see mida ta teeb on eksimus või omaniku soov. Sellise rünnaku kohta võib kindlalt öelda, et koer pole enesekindel. Tihti pole siin aga üldse tegemist varrukamehe vigadega, vaid hoopis koerajuht pole tasemel. Kui koerajuht koera peale karjub, ta sunniga (kõva hääl) kõrval käsutab käima, siis on ülemaks käsk kõrval. Kui nüüd saabub vabastav käsklus “võta” siis meenub koerale, et ta on saanud ärajooksmiste eest sugeda ning ta pole päris kindel kas ta teeb õieti. Teisalt on ka meeleolu natuke vale. Üsna arusaadavalt järgneb sellele ebakindel haare.
Ideaalne sooritus oleks see, kui koer on saanud selle eest sugeda piisavalt teravalt, et ta kõrvalt ära läheb. Sel juhul ta ei soovi seda viga teha, sest järneb karistus. Kõrval käimine on aga soositud tegevus, mille eest saab kiita ja hammustada. Kui koer on selle situatsiooni endale selgeks saanud (piisav hulk kordusi) siis ta usub oma tegevusse ning rünnak (või varjesse jooks) tuleb hea. See aga loob hea aluse kogu soorituseks.
Loodan, et lugejad mõistsid antud jutust, kui suur osa on koera enesekindla töö juures täita koerajuhil ning ilusa sooorituse järel võib lisaks varrukamehel kindlasti käsi plaksutada ka koerajuhile. Julgeks isegi lõpetuseks väita, et varrukamehe korrektse töö puhul annab omanik ca. 2/3 koera enesekindlusest – usust enda tegevusse. Ülejäänud tuleb koerast ja varrukamehest.