Suusaveo treeningutest
Tõlgitud Soome Palveluskoiraliitto materjalidest
Siin on mõned näpunäited, mida oleme paaril talvel kasutanud Jyvässeudulla, kus meie kasutuses on olnud linna valgustatud suusarada.
Oluline on, et veotreeningud ei tohi olla koera ainukeseks treeninguks, vaid kestvus ja jõud tuleb hankida suvel ja sügisel muul viisil harjutades. Iga koer jookseb kindlasti kaasa, kui omanik läheb jooksu- või suusarajale, aga suurim probleem on see, kuidas koer saadakse jooksma täiskiirusel.
Treeningutel keskendumegi sellele, et koer jookseb täiskiirusel omaniku ees vedades. Algaja koeraga kasutame järgmisi põhimõtteid: enne trenni peab koer olema põhjalikult rahuldanud oma ihuhädad – kui tal on häda, ei suuda
ta keskenduda jooksmisele. Koer ei tohi olla söönud vähemalt paar tundi enne trenni ja vedelikku peab tema kehas olema piisavalt. Näiteks võib koera hommikul korralikult joota ja just enne trenni veel natuke juua pakkuda (igaüks võib ise proovida, kuidas on joosta, kui kõht on vett või sööki täis). Korralikult joodetud koer ei ahmi joostes lund (see võib olla ka asenduskäitumine), lume ahmimine rikub jooksurütmi ja kui sellest on saanud harjumus, on sellest väga raske vabaneda.
Koer ei lähe kunagi tühjale rajale. Lepime kokku trenniajad, kogenud koeraga tehakse ette ”lõhnajälg” ja algajad koerad alustavad selle koera tagaajamisega. Kui olen olnud üksi, olen kogenud koeraga ise suusatades ” lõhnajälje” ette teinud. Kui koer on vedamismõttest aru saanud, siis jookseb ta hästi ka nn. tühjal rajal.
Kui koer on innustunud ja tahab ise joosta, püütakse teda võimalikult vähe käsutada ja pigem rahustada ta silitamise ja rahuliku jutuga – ” veotrenni võimalikult vähe sõnakuulelikkust”. Kui koer jookseb ja veab omanikku, peab omanik üritama püsti seista ja tema järel sujuvalt liikuda, koerale ei tohi hüüda oota vms, tegelikult tuleb teda hoopiski kiita (omanik peaks suusatamist ilma koerata nii palju harjutama, et ta püsib koera taga püsti). Ei tohi teha liiga pikka trenni, ühest korraliku kiirusega tehtud ringist piisab täiesti. Lõpetuseks peab koerale pakkuma veel niipalju vett, et vaht suust kaoks, natuke käimist ja liikumist ning autosse. Mitte mingil juhul ei tohi teha uuesti ja uuesti, kuni koer on
täiesti läbi.
Ka koer vajab vaheldust, seega on ideaalne treeningupaik erineva maastikuga. Samuti oleks hea harjutada eri pikkusega radadel, see lisab koerale indu.
Möödumisharjutusi oleme teinud nii, et ees läheb ”jänes”, kellele järgnevad 2 – 3 treenijat. Möödujad on enne kindlaks määratud. Mööduja hüüab ”Anna teed” ja see, kellest möödutakse, võtab koera käsu alla, et mööduja pääseks võimalikult kiiresti mööda.Niimoodi näeb mööduja ka eesolevat jänest. Asja mõte on, et koer sooritaks möödumise võimalikult kiiresti ning jätkaks teekonda sama tempoga, mitte ei jääks teistega suhtlema. Selles harjutuses peab olema tugev motivatsioon.
Mäeharjutustes katsume teha nii, et kuni tipuni minnakse täiskiirusel – põhjuseks see, et kui kelguga mäele seisma jäädakse, siis tuleb nii omanikul kui koeral väga palju tööd teha, et teekonda saaks jätkata. Allamäge minnes peab nööri hoidma pingul, et see ei peksaks koerale vastu selga. Samuti ei laskuta koera kõrvale või ette, vaid püsida tuleb koera taga ning koer peab määrama kiiruse.
Suusaveos oleks ideaalne, kui koer võistleks ka omanikuga. Sellisel juhul jookseb ta hästi ka siis, kui ees ei ole teist koera. Selle õpetamiseks jooksen koeraga võidu ning suvel ülesmäge minnes jookseme täiskiirusel ning koerad õpivad kiiresti, et isegi siis, kui tempo aeglustub, ei saa hakata ümbrust nuusutama ega markeerima.
Vaid üksikud koerad, keda tahetakse suusaveos saada jooksma täiskiirusel, on võimeline pikkadeks aeglase tempoga loodusvaatluse suusaretkedeks rihma otsas enne, kui nad on selgeks saanud ”vedamise mõtte”. Alles siis kui koer on selle ära õppinud ja ta armastab joosta täiskiirusel, on võimalikud ka rahulikuma tempoga suusaretked.
Vajalikest vahenditest nii palju, et omanikul on kindlasti vaja vööd, kuhu nöör kinnitatakse (väga hästi sobib lai vöö, mida kasutavad tõstjad ja maadlejad). Niimoodi jäävad käed suusakeppide kasutamiseks vabaks. Kumminöör
(kumm on punutud nööri sisse) sobib paljudele paremini, kui tavaline kumm, mis venib ja venib ning vahetevahel lausa katkeb. Kumminööriga saab koera paremini kontrolli alla näiteks möödumisel ja kukkudes. Koerale on vaja kas
spetsiaalseid huskyrakmeid või nahast rakmeid, kus kinnitus on selja peal. Koer ei tohi kunagi vedada kaelarihmast.
Suusavedu pakub kiiruse naudingut nii omanikule ja koerale, isegi kui võistlema pole plaanis minna. Peale selle on suusavedu vormihoidmisviis nii koerale kui ka omanikule