Süsteemsest lähenemisest koolituses. Jäljest
Aivo Oblikas
Täna kirjutaks süsteemsest lähenemisest ning vigade hinnast hilisemas faasis. Kui koera koolitades teha asju valesti, siis vigasid on mitut sorti.
1.
On selliseid, mis kohe silma paistavad ning koerajuht mõistab kiiresti,
et midagi on metsa läinud ning alustab lahenduste otsinguga.
2.
On selliseid, mis tulevad ilmsiks alles peale kordusi ehk siis mõne aja
pärast ning täiesti arusaadavalt on nende vigade korrigeerimine raskem
kuna koer on juba teatud kujul programmeeritud ning nüüd tuleb teda
ümber õpetada. Need on hästi tihti nö. meeleoluga haakuvad vead või
vead, mis on tingitud asjaolust, et koer ei saa päris hästi asjadest
aru, läheb konflikti ning kokkuvõttes on tegemist jällegi nö. meeleolu
probleemiga.
3. Kõige valusam kategooria vigadest on aga need, mida omanik ei tajugi, vaid mis tulevad ilmsiks alles jupi aja pärast. Siia alla lähevad situatsioonid,
et
koer tegi näiteks KK1-s väga ilusa soorituse, KK2-s oli veidi nirum ja
KK 3-s algas kukkumine ning ülesse enam ei saa. Või jõudes IPO-s 3-nda
astmeni ei õnnestu enam üldse jälg.
See kolmas kategooria ongi kõige valusam.
Üldjuhul on koer selleks ajaks teinud nii palju trenni, et vea sisu ja
taust on nii sügavale koera sisse kulunud, et selle ümberõpetamine on
pea võimatu. Kui minna ümber õpetama, siis see üldjuhul nõuab koera
koolituse kildudeks löömist, koerale suhteliselt suure konflikti
tekitamist ning sealt siis kildhaaval õigesti tagasi ladumist. Olenevalt
koeramaterjalist võib see konflikt jääda kummitama kogu ülejäänud koera
eluks. Ma tean väga hästi millest ma räägin , sest näiteks oma koeral
oskasin ma ise tark olles ning seminaride tarku kuulates ja kopeerida
üritades (ehk jällegi ise tark olles) koerale nurki õpetada. Sellest on
möödas pikk aeg, kuid see "jama" kummitas mu koera kuni võistluskarjääri
lõpuni.
Kirjutaks täna siia siis natuke sellest kolmandast kategooriast nö. jälje nurga pealt.
Siia kategooria alla minevad jäljevead on üldjuhul sellised, mis
hakkavad silma paistma võõra jälje ning raskemate olude juures. Kui
rääkida IPO-st, siis paremal juhul IPO-2 s, halvemal juhul IPO-3 s.
Halvemal sellepärast, et selleks ajaks on koeras käitumismall veel
hullemini sisse kinnistunud ja ravi palju keerulisem. Selliste vigade
selge ja ühene põhjus on koolitaja piiritu enesekindlus. Tundub ju jälg
oma olemuselt hästi lihtne. Kõnnid raja rohu sisse, paned igasse sammu
toitu ja lähed ajad ära. No enam lihtsam ju ei saa ollagi. Seda ju
oskab iga laps. Ja selline teadmine lisabki meeletus koguses
enesekindlust. Ise tark olemises on se puudus, et kui sa tead oma
tänaseid samme ja võib olla ka homseid ja ülehomseid, siis juhul kui sa
ei tea mis on oluline 3 aasta pärast, siis selle 3 aastaga jõuab nii
sügavalt rappa minna, et nutma ajab. Järgnevalt siis vigadest:
1. Alustades kutsikaga jäljel on täiesti normaalne, et teda peab juhtima, et koer saaks aru mida üldse teha on vaja. Viga
on aga tihti selles, et see juhtimine jätkub mitte ainult esimestel
nädalatel vaid tehakse pikalt trenni korrigeerides koera jäljelt
lahkumisel, nurkades , esemetel jne. Kokkuvõttes luuakse koerale
pilt jäljeajamisest, et omanik teab, kus jälg läheb ja ajab ise selja
taga või aitab alati välja. Sellised koerad võivad teha väga ilusa IPO
-1 astme jälje, sest omanik on ju olukorra peremees. Mõjutades koera
nurkades kasvõi kergelt ütleb ta koerale "siin on nurk" ja koer teeb
ideaalselt ja kõik näebki väga kena välja. Koer võib saada jäljel
kaugelt üle 90 punkti ning kõik on õnnelikud. IPO 2 on veel nii lihtne,
et ajades võõrast jälge suudab omanik koera sealt veel läbi juhtida.
Okei, koer võib sattuda nurgast üle minnes segadusse, aga omanik aitab
ta sealt välja. Ja kuna nurke on vaid 2, siis segadus ei jooksuta koera
nii sügavasse stressi, et ta lõpuni töötada ei suudaks. Selginemine
tuleb aga IPO-3 jäljel. Selleks hetkeks on koer nii harjunud juba
koerajuhi juhtimisega, et ta loeb iga väikestki nõksu. Minnakse jäljele,
mis on raskem, kus jälge enam nii lihtsalt silma ei hakka ning ka olud
on raskemad. Ja sisi ühtäkki koer ei oska enam midagi. See on see koht,
kus koerajuhid ütlevad, et ma olen vähe treeninud võõrast jälge või et
olud olid liiga rasked või et jäljetegija oli nõme jne jne. Vabandusi
leiab varnast. Tegelik põhjus on aga
see, et koerajuht ei osanud juhtida või tegi juhtimisvigu ja koer läks
sellest stressi ja ei suutnud enam normaalselt lõpuni ajada. Kui
nüüd mõelda, kui palju on selleks hetkeks koer teinud kordusi, siis võib
ette kujutada , kui raske on seda ta peast välja lõhkuda.
2. Koeralt ei nõuta algusest peale tehnilist täpsust ning ei korrigeerita tempot.
Olen kuulnud mitemeid inimesi ütlemas, et oh koer on veel noor, ma ei
taha teda korrigeerida. Küll vanusega tempo tasandub ja eks kui vaja,
siis ma hiljem korrigeerin. Ja koerale kinnistatakse pilt, et jäljel ei
peagi täpne olema ning kiire tempo on täiesti normaalne - nii peabki. Ja
jällegi, sama nagu punkti 1. toodud näites kukkumine saab toimuma 3-s
astmes. Ehk sinnani on jäljed ni palju lihtsad, et kõik sujub nagu
mängeldes kuni raskemate astmeteni ja siis toimub häving. Ma olen
koolitajana astunud ligi päris mitmele inimesele, kelle koer on esimeses
astmes sellist pilti teinud ning öelnud, et sa peaksid selle
probleemiga tegelema, see maksab valusalt kätte. Omanik, aga nagu ikka
on ise tark ja teab ju kõike, sest koera koolitamine on imelihtne.
Selles seisus võiks raha vahele panna, sest kukkumine on paari aasta
pärast garanteeritud. Ja nii ongi ja siis on koeral juba sedavõrd palju
vanust ja kordusi, et sinna see karjäär ja võidud lõppevadki.
3. Koera ei õpetata algusest peale stressist ise läbi tulema nö. olukordasid ise lahendama. Omanik
hindab oma koera vanust ja oskusi valesti ning aitab koera raskuste
tulles alati välja kas mõjutades teda rihmast, andes uue käsu või saates
ta lausa enda juurest uuesti jäljele. Ja koer õpibki, et kui läheb
raskeks ja olukord tunudb lahendamatu ning tekib stress, siis tuleb
omanikult lahendust otsida. Ja nii tehaksegi. Ja jällegi, viga ei ole
nähtav IPO-1 ja 2 tasemel vaid paraku alles IPO-3 s. Üks väga hea näide
on varemgi käsitletud variant, kus koer ei suuda startides kogunevast
stressist üle olla ning aina kogunev lisapinge viib lõpkokkuvõttes juba
esimesel sirgel töö lõppemiseni. Alumistes astmetes ei paista aga viga
seetõttu, et esiteks on jälg nii palju lihtsam ning teiseks omanik oskab
toetada ja juhtida seljataga, sest ta teab, kus jälg on ning tasakaal
jäljevanusest, koera oskustest, stressi taluvusest ning omaniku toest on
veel olemas.
4. Kui koeraga tehakse pikalt "igas sammus toit" jälge,
siis koerale tekib arusaam jäljest nö. lõhnaseosena, kus on jälje lõhn
ja toidulõhn. Teisisõnu olles jäljel ja liikudes mööda seda annab
koerale kindlustunde, et kõik on okei, see eelnevalt nimetatud
kombinatsioon. Sattudes jäljelt eemale ning jõudes sinna tagasi tunneb
ta tuttavat lõhna ja saab läbi koerajuhi käitumise aru, et on õiges
kohas. Sellega luuakse koerale üsna tugev seos nö. baasteadmiste
tasemel, et jälg see ongi kombinatsioon toidust ja jäljest. Tegelikult
ju enamus siiski ühel hetkel hakkab toitu jäljelt vähemaks võtma ning
koer hakkab ka ajama nö. tühja jälge. Aga mõelge nüüd ise, et te olete
iga päev läinud jala tööle ühte teed pidi ja ühel päeval haigutab keset
teie teed suur ja sügav auk,
üle selle augu läheb küll kitsas laud, aga sisse
kukuda on siiski suur võimalus. Te näete, et teisel pool auku on jälle
tuttav tee, aga see laud tuleb kuidagi üle saada. Üsna kindlalt tekitaks
see igas inimeses stressi, et kas ma nüüd ikka jõuan tööle, kas see
laud mind kannatab või äkki peaks ringi minema. Kui nüüd koer esimest
korda ilma toiduta jäljele satub, siis on tal samasugune auk ees ja
meeletult palju sõltub omanikust, et kui osavalt ja kui "lai laud "
sinna augu peale osatakse ehitada. Kui toiduga tehtud põhi on väga
sügavalt sisse tambitud, siis paratamatult tekib koerale seos, et
toiduga on hea ja ilma toiduta on stress. Liikudes edasi õpib iga koer
selle stressiga kuidagi hakkama saama ja eks omanikud suudavad ka üht-
teist korda saata, aga ilmselge on see, et kui treenida ka edaspidi
selliselt, et toit on jäljel suvalises kohas, siis see "nõudlus välja
aitava toidu " järele aina kasvab. Toidust saab nagu nö. stressi
maandaja jäljel. Kui nüüd tehakse lihtsamaid nö. IPO 1 ja IPO 2 jälgi ja
põld on lihtne, siis koer tunneb lõhnarada nii lihtsalt, et tal polegi
minit lisapinget. Eks ka omanik oskab toetada. Kui aga jäljed lähevad
vanemaks ja pikemaks ehk jõutakse 3 -sse astmesse, siis tekitab juba töö
jäljel sedavõrd stressi, puudub ka koerajuhi poolne abi ning eksamil
pole ju ka toitu toetamas ning siis lähebki jamaks. Kui toit on olnud
jäljel kogu aeg abiks, siis see ongi nagu üks osa jäljest nö. magusam
osa, mis kutsikana jäljele andis nii mõnusa varjundi. Ja koer sõltubki
sellest. Kui koeraga juba suhteliselt algfaasis liikuda kiiremalt üle
tühjadele jälgedele, siis ei teki koeral nii tugevat seost toiduga ning
hiljem on probleemid väiksemad.
Toidust jäljel on juttu ka siin http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/toit-jaljel.html ja siin http://sportkoer.blogspot.com/2011/10/toit-jaljel-vol2.html .
5. Hästi vastik viga on ka see, et
koeraga tehakse kutsikast peale kuni sisuliselt IPO 3 treeninguteni
välja jälge täiesti ühetüübilise jäljepõhja peal. Jällegi
analoogselt eelnevas punktis kirjutatuga loob koer seosed vaid antud
kontekstis. Ehk jälg ongi tema jaoks teatud lõhnade seos, mis kahjuks on
seostatud ühe ainsa pinnasega. Kui võtta, et meil Eestis ongi üldjuhul 1
ja 2 astme jäljed alati ühetüübilistel mahlakatel rohupõldudel, siis
see hoiab probleemi hästi peidus. Jõudes kolmandasse astmesse tuleb
tihtipeale muutus pinnasesse või põllutüüpi ning ongi jama majas. Koer
tegelikult oskab küll ajada jälge ning saab hakkama ka uue põllutüübiga,
aga ilmselgelt lisab see stressi juurde ning kui lisada siia veel mõni
eelpool loetletud punktidest , siis lööbki laine üle pea ning sinna see
läks. Jällegi nagu eelmistegi probleemidega, ega ju alguses ei saagi
aru, et midagi valesti on saanud, alles hiljem hakkab probleem vaikselt
kooruma. Tegelikult tuleks juba kutsikaga alustada eri tüüpi põldude
tutvustamisega.
6. Esemed. Päris palju on
koeri, kes jõudes kolmandasse astmesse ei näita enam esemeid. Varem
näitasid nagu kulda, aga näe kõrgemates astmetes enam ei näita. Kuidas
saab see lihtsalt ununeda? Aga probleem on lihtne. Mida suuremaks saab
koera jäljetöötamise kogemus, seda rohkem hakkab koer nautima tööd
jäljel (muidugi,kui koerajuht oskab ). Kui esemed ei ole ülivõrdes head,
siis koera jaoks ei paku enam mingit pinget esemetel saadav toit või
kiitus vaid jälg motiveerib teda rohkem ning ta tahab edasi ajada. Tihti
tehakse siis veel selline viga peale, et sahmatakse paras annus sundi
ka eseme peal ning sellega muudetakse ese koera jaoks veel halvemaks. Ja
jällegi, see viga ei tule välja 1 ja 2 astmes vaid just kõrgemal. Aga
selle juured asuvad just seal alguses.
Siin seda loendit võiks veel pikalt jätkata. Kokkuvõtvalt ütleks, et
Eestis on veel selline hästi vastik harjumus inimestel. Nimelt harjumus
saada kõrgeid punkte ning võita karikaid. See tähendab, et korraldajad
teevad kõik endast oleneva, et kindlasti tuleks kõrge skoor. Teisisõnu
tehakse võistlusi hästi lihtsatel põldudel, kus on mahlane rohi ning
jäljetegijad üritavad pigem ikka lühema sammuga käia jne jne. Sellega
luuakse imelised võimalused, kuid paraku tehakse karuteene. Sisuliselt
hoitakse probleeme vaikselt kuskil peidus ning omanikud ei tajugi nii
lihtsalt, et asjad peetis on ning vihuvad aga edasi kinnistada
probleeme. Ütlen puhtalt enda kogemusele toetudes, et kui ikka 2-3
aastat oled koerale kinnistanud asju vales suunas , siis pärast ei
roogi seda sealt enam välja kunagi.
Toon siia lõppu mõningaid numbreid. Sel ja eelmisel aastal on Eestis
toimunud kokku 4 võistlust natuke raskematel põldudel. Ja mis on seis?
Kas kokkusattumus?:
2011.a. EKL IPO- FH MV http://www.sportkoer.com/prox/trialinfo2.php?id=1136
2010.a. EKL IPO-FH MV http://www.sportkoer.com/prox/trialinfo2.php?id=166
2010.a. EDÜ IPO MV http://www.sportkoer.com/prox/trialinfo2.php?id=185
2010.a. ESLÜ IPO MV http://www.sportkoer.com/prox/trialinfo2.php?id=169
Loomulikult altminekuteks võib olla erinevaid põhjuseid. Koer ei ole ju
robot. Aga siiski kui suurem osa kukub läbi, siis tundub see pigem
süsteemne, kui samas eelnevatel võistlustel saavad koerad stabiilselt
üle 90 punkti.
Veel artikleid märksõnaga jälg:
- Toetavad tegurid ja raskused jäljel
- Häälestamine ja koera ülesehitamine on kaks eri asja.
- Jäljetreeningute planeerimisest.
- Koerte jäljekoolituse aluspõhimõttest
- Kutsika jäljekoolitusest
- Jäljekoolitus kui terviklik süsteem
- Stressist jäljel
- Vead jäljekoolituses
- Põhitõed jäljeõpetusest
- Jäljeteemadel Sportkoera blogis