Võistluskoera ettevalmistusest kutsikaeas

Aivo Oblikas

Olles olnud Eesti koerakoolituses kaastegev juba alates 90-ndate algusest peale valmistab mulle siirast imestust asjaolu, et meie võistlusplatsidel kohtab tõeliselt hulgi ühtede ja samade baasprobleemidega koeri. Kuidagi kummastav on näha, et olenemata tõust või liinist (näituse või tööliin) kordub sama pilt aastast aastasse. Kas tõesti ei hakka seesama probleem teistele silma?

Probleem IPO, KK koertega. Koerad minnes kuulekuses alguspunkti käivad üksjagu maha. Harjutuste edenedes on näha kahte tüüpi stsenaariumeid:
1. Koerad kaotavad kontakti omanikuga ja hakkavad vaikselt maha jääma ning muutuvad oma sooritustes uimaseks (kogu värk näeb välja üsna uimane ning omanikud pingutavad , et koerad kuidagigi kaasa saada)
2. Koerad kaotavad kontakti omanikega ning hakkavad omi huvisid teostama. Koerajuht justkui teeb seda, mida tema tahab ja koer hoopis midagi muud.
Kui esimese probleemi juures jääb puudu peaasjalikult motivatsioonist, siis teisel juhul kontrollist.

Probleem SK koertega. Koerad kipuvad harjutuste edenedes kaotama oma huvi koerajuhi suhtes ning muutuvad kas uimaseks või lasevad tähelepanul hajuda (vaatavad kas pidevalt või ajuti rahvast, teisi koeri jne). Omanikud võitlevad tekkinud probleemiga kas ringi hüpates ja liikudes ning näiteks käsi plaksutades või siis korduvaid algasendeid võttes või kehaga koera juhtides. Teinekord see suuremapoolne abi kannab vilja kuid üsna tihti seda ei juhtu. Ja ilmselgelt see mitte ei lahenda probleemi vaid pigem kinnistab. Ehk sama jama järgneb ka järgmisel korral.

Oma olemuselt on kõigi ülalkirjeldatud tüüpprobleemide juured nö. vundamendi tasemel. Koerale pole tehtud sellist aluspõhja, nagu võistluskoerale kohane. Üritan järgnevalt lahti kirjeldada oma nägemust võistluskoera baasettevalmistusest. See nägemus on kujunenud nii oma koerte, kui õpilaste ning seminaridel nähtu põhjal. Lugeja võib küll naerda ja muiata, et mis nägemus see siis ära ei ole ja vot ma tean paremini või minu nõuandjad annavad paremat nõu. Ega, kui enesekindlus nii suur on, siis ei peagi ju tegelikult lugema siit edasi. Minu küsimus lihtsalt on, et miks mul pole neid probleeme, aga paljudel teistel on. Võib ju tuua igatsugu vabandusi alates, et seda tõugu koera ei saagi või et tal on jooksuaeg või ebatiinus või kevad peas või … jne. Aga miks mitte mõelda, et miks??
Ehk siis sammhaaval asjadest.

1. Kutsikale tuleb luua läbi mängu väga tugev motivatsioon ning seos koerajuhiga. Selle mängu käigus õpetatakse koerale selgeks nii positiivne kui ka negatiivne mõjutus, käsule reageerimine, sellele järgnev premeerimine ning ka keelud ning vabastav käsklus. See kutsikaga mäng algab kohe kui kutsikas koju jõuab ning see peaks kestma suhteliselt suure intensiiivsusega kuid. Ehk selle mängu käigus omandab koer tegelikult omanikuga suhtlemise keele, omandab õppimise reeglid ning loomulikult motivatsiooni alused. Seda mängu peaks alustama kohe kui kutsikas koju saabub ehk siis vanuses 2-2,5 kuud. NB! Ja ma ei räägi mitte kaltsu sikutamisest kord päevas vaid ma räägin teatud reeglitega ülesehitatud tervikust, mis tuleb teha targalt. Ei maksa mitte kvantiteet vaid kvaliteet.

2. Kui kutsikale on tekkinud esimene oskus mängida ning taga ajada ning see tõstab ta instinkti, siis järgnevalt on võimalik sama pilt ülesse ehitada toiduga. Ehk toidust peab saama kutsikale täpselt sama tüüpi mänguasi nagu nutsust või kaltsust. Koeral peab tekkima selline mälupilt, et kui võtta tükk juustu, siis isegi kui koera kõht täis on, siis mänguga haakuv emotsioon paneb juustu toimima magnetina. Kui enne seda sammu pole koeral väga hästi välja kujunenud mälupilti mängust, siis ei ole võimalik seda kujundada ka toidu juurde. Teisisõnu punkt 2 eelduseks on punkt 1. Surim viga, mida saab teha on see, et koerale kujundatakse toidust pilt, et see on lihtsalt preemia. Se viga on väga-väga laialt levinud. Ehk rajades kogu koolituse vaid kutsika tühjale kõhule ning kinnitades käsule allumist ning korrektset sooritust toiduga ei teki toiduga koerale sellist aktiveerivat seost ning toit muutub ajapikku vaid rahustavaks preemiaks. Ja ilmselgelt on sportkoera puhul sõnal aktiveeriv märksa suurem kaal kui sõnal rahustav.

3. Edasi algab kutsikale toiduga kuulekuselementide õpetamine. Ja jällegi, kui siin all pole punkti 2. Siis punkt 3 omandab hoops teise varjundi. Kutsikas peab õppima toiduga elemente tegema ahnelt ja kiirelt ning suure sooviga. See ei ole lihtsalt tegevus, et „mina istun ja emme annab juustu“. Kui siin on ala punktides 1 ja 2 kirjeldatud põhi, siis kutsikas õpib konkreetsete käskude täitmise mitte üksnes tehniliselt täpselt vaidka koheselt õige meeleoluga ja häälestatusega. Siia tasuks tuua ka ühe väikse ajalise täpsustuse. Antud punktiga tuleks alustada juba kuskil kutsika olles vanuses 2,5 – 3 kuud. See detail toob välja eelneva töö olulisuse ning ajalise kiirustamise vajaduse. Küsimus nimelt selles, et kui kutsikas jõuab saada vanemaks, siis ta ei ole enam nii lihtsalt käsitletav ning voolitav ning ta hakkab veidikene kehaliselt vastu käskude täitmisel. See aga annab koheselt konkreetsetele elementidele natuke halli varjundi ning toob sinna teatud mõistes sundi ja võitlust ning konflikti.Koer teeb aga alati puhtamalt, kiiremini ning meelsamalt neid elemente ja harjutusi, kus puudub konflikt ning millest ta ühesemalt aru saab. Kahjuks kandub see aga edaspidisele elule edasi ning kipub laienema ka teistele elementidele.

4. Mängides kutsikaga igapäevaselt kodus, viiakse järgnevalt mäng koolitusplatsile. Jällegi tulles tagasi eelduste juurde, siis selleks hetkeks peab koera soov omanikuga mängida olema nii sur, et võttes kutsika autost välja ning pakkudes talle koheselt võimalust mängida kasutab kutsikas selle ära. Kui kutsikale mänguasi ni huvitav pole, siis hakkab ta ringi vahtima ning jällegi omanik kaotab sellega vägagi palju. Ehk mitte mingil juhul ei tohi teha seda sammu enne kui mänguasi on kutsika jaoks „ülim“ ning soov selle pärast koerajuhiga võistleda võtab mõistuse?. Kui kutskas platsile minnes ei aimustu mänguasjast vaid vahib ümbrust, siis jällegi tekib sunnitud olukord ning see võib seoses platsiga tekitada vale mälupildi.

5. Nüüd jätkatakse päevast päeva rutiiniga, et käiakse trenniplatsil kutsikaga mängimas. Alguses selliselt, et mäng algab kohe auto juurest, hiljem selliselt, et omanik avab ukse ja koer tuleb ise omanikult nõudma mänguasja ja kerjama ning loomulikult ta lõpuks saab selle ning ka mängu ja jällegi viiakse ta autosse. Koera ootused mängu ja mänguasja vastu seoses platsiga järjest kasvavad. Vähehaaval pikendatakse seda aega, kus koer küsib ja käib omanikul järgi, et mängu saada. Lõpetuseks on võimalik kutsika taset selliselt konrollida, et abiline avab ukse ning kutsikas jookseb ise omaniku järele platsile ning hakkab ootama mänguasja. Sellise koolitusega luakse koerale mälupilt, kus ta näitab ise aktiivsust ning nõuab koerajuhilt tegevust. See omakorda loob aluse kahele olulisele ja väga tähtsale käitumisele.
a. Esiteks on sellele põhinedes võimalik anda koerale sundi ning sund omandab õigel kasutusel (rõhk sõnal õigel) energiat tõstva ning aktiveeriva väljundi
b. Teiseks hakkab koer iseseisvalt jälgima omanikku ning nõudma temalt tegevust. Sellega kaob ära vajadus koera kontakti ning pilku mööda platsi taga ajada.

6. Järgnevalt tuuakse platsile segajad. Nüüd on kaks võimalust. Ühe versiooni kohaselt koer ei pööragi neile mingit tähelepanu ning näeb platsil ainult omanikku. See on ju arvestades kutsika vanusega igavesti lahe variant. Teises võimaluses ta siiski pöörab tesitele koertele ja inimestele tähelepanu. Selle eest saab teda keelata ja anda sundi ning koheselt kui koer reageerib ning aktiveerub, teda premeerida ning mängida. Sellest käitumisest saab alguse kogu sunni aktiveeriva printsiibi alus ning samuti õpib kutsikas pühenduma aina rohkem omanikule ja mitte laskma enast häirida ümbritsevast.

7. Nüüd on koera vanus kuskil 6-7 kuu ringis ning on võimalik hakata ühendama platsil mängu, kuulekust ja premeerimist kasutades selleks ka toidu abi. See üleminek tuleb teha osavalt. Väga paljud eksivad siin sellega, et ühel hetkel lõppebki mäng või mäng hakkab toimuma vaid teatud kindlatel hetkedel ning muul ajal on igav kuulekus ning sinna vahele vastik sund ja nõudmine. Tehes viimasena kirjeldatud viga on võimalik vägagi kiiresti ära rikkuda kogu eelneval tehtatud vundament. Isiklikult soovitakski vaikselt ehitada ülesse kuulekuse selliselt, et nii mäng, kui ka positiivne pilt ning premeerimine oleks kuulekuse trennides tugevas ülekaalus kuni kuhugi vanuseni üle aasta. Siis hakkab vähehaaval lisanduma ka sundi ja nõudmisi. Selleks, et koeral kinnistuksid aktiivne käitumine, kätteõpitud tehnilised sooritused ning et ta tunneks ennast mugavalt koerajuhiga võistlusplatsil on oluline, et koeraga ei mindaks enne eksamile või võistlusele kui ta vanus on 1,5 kuni 2 aastat.

Ülalpool kirjeldatu õige ja hea läbiviimine tagab koerale pika võistluskarjääri ning ei pea muretsema artikli alguses kirjeldatud olukordade pärast. Loomulikult võtmesõna on siin see, et asju tuleb õigesti teha. Minu senine kogemus on näidanud, et isegi üsna täpse kirjelduse ning ettenäitamise juures on koerajuhtidel olnud tihtipeale raske nähtut järgi teha. Antud artikli peamine eesmärk ei olegi mitte niivõrd konkretsete harjutuste lahti kirjutamine kuivõrd mõteviisi loomine. Oluline on asjade suhtes võtta õige hoiak ning kasutada oma pead ka muuks kui mütsi kandmiseks. Kui eelneva osas on kellegil konkreetsemaid küsimusi või hoopis abi vaja, siis aitan hea meelega. Samuti üritan siia artikli juurde panna hiljem mingeid iseloomustavaid videoid.