saksa lambakoer
Apollon vom Team Endrefalva & Kairi Viherpuu
EST IPO CH, BH KK-3 PJK-3 IPO-3 SchH3 FH2 IPO-FH EST-1

* Kairi & Apollon hetkel aktiivselt klubi juures ei treeni.

Kairi endast ja Apollonist:

Kui ma umbes 7-aastaselt vaatasin sellel ajal väga menukat filmi "4 tankisti ja koer", kus üheks peategelaseks oli tõeliselt ilus, suur ja tark saksa lambakoer Sharik, siis korraks julgesin mõelda, et mina tahaksin ka niisugust ... Kuna see idee aga oli nii utoopiline, siis tol hetkel see lõpuni unistamata unistuseks jäigi.

Selleks, et üldse kunagi mingit koera saada, pidin algatuseks oma "loomaarmastust" testima kalade ja hamstrite peal. 1985. aastal olid vanemad lõpuks nõus võtma mulle koera. Läksime siis ALMAVÜ klubisse ja tahtsime isast sakslase kutsikat. Seal oli aga üks kuri tädi Alla Petrova, kes ütles, et nii väikesele tüdrukule me küll isast koera ei anna ... Nüüd saan ma küll aru, et miks, aga tol hetkel olin väga pahane. Saime siis emase kutsika Stella, kellega tegin kõike - käisin näitustel, trennides Tatjana Tsernjakova juures ja samuti ka agitgrupiga esinemistel. Hiljem jätsime Stella pesakonnast endale ühe kutsika Berry Benory (keda aitas valida Margit Kuusman!). Temaga hakkasin näitustel käima alles veteraniklassis umbes 6-aastaselt. Ja tema puhul kehtis küll see reegel, et mida vanemaks ta sai, seda ilusamaks muutus ja siis ka kindlamini võitis :-). Viimast korda käisin näitusel kui ta oli 13,5-aastane ja siis küsis kohtunik, et kas vanuse puhul on trükiviga või mis ...

Peale oma lapsepõlvesõbra Stella magamapanekut mõtlesin, et mitte kunagi enam ei suuda võtta uut koera. Palju aastaid käisin näitustel ringikorraldajana ja vaatasin teiste ilusaid koeri ... Kuni käis üks plõks ja tekkis julgus võtta uus kutsikas. Aivo soovitusel võtta koer kuskilt väljastpoolt Eestit, küsisingi Margit Kuusmanilt, et kas tal oleks võimalik mulle tuua Saksamaalt. Ja sealt ma siis saingi Apolloni. Kuigi ma algselt tahtsin lihtsalt ilusat ja suurt näitusekoera saada, siis sattudes Aivo trennigruppi, tekkis hasart ka võistluste suhtes. Ja kuna meil on tõeliselt vahva ja toetav seltskond seal, siis suuresti tänu kõigele sellele olemegi Apolloniga oma head tulemused saanud. Kui me võitsime 2007. aasta ESLÜ universaalse võitja esikoha, siis ma alles sain aru, et nüüd mul siis ongi see lapsepõlve unistus täitunud! Mul ongi lõpuks ilus, suur, isane ja tark sakslane. Vaat mis tähendab üks suur soov!

Lõpetuseks tahan veelkord tänada Aivot (kui idee autorit), Margitit (kui kutsika maaletoojat) ja kogu meie trennigrupi tiimi, tänu kellele on minu suur unistus täitunud! Ma usun, et see on veel parem tunne kui näiteks olümpiavõit :-).

(kevad 2009)

Vaata infot teiste selle koerajuhi poolt treenitud koerte kohta järgnevatelt linkidelt:

* saksa lambakoer  Ratsumestarin Vox